Vana-Pärnu kalmistu
Vana-Pärnu kalmistu vanem osa asub 13. sajandil rajatud Saare-Lääne toomkiriku kirikaia põhjaosas. Kalmistule ulatub 1251. aastal sisse pühitsetud toomkiriku külge ehitatud kapiitli hoone alusmüür. 1263. aastal Vana-Pärnu rüüstajate poolt maha põletatud kirikukompleksist taastati vaid pühakoda, mis kuni 16. sajandi lõpuni teenis Vana-Pärnu kihelkonda Püha Johannese kirikuna. Selle ümber asunud kirikaia ja kiriku enese kasutamine lõppes pärast 1611. aastat, kui Poola kuningas Sigismund III keelas lõplikult 16. sajandi sõdades purustatud linna ülesehitamise ja kogu linnaterritoorium jagati põldudeks ja karjamaadeks. Vana-Pärnu kogudus liideti Pärnu Johannese ehk Jaani kogudusega (mille kirik valmis 1609. aastal) ja edasi maeti ka Vana-Pärnu kirikaeda. Endise toomkiriku müürid lõhuti 1640.-1650. aastatel ja elanikest tühjaks jäänud linnaasemel asunud kalmistu leidis üha vähem kasutamist võrreldes Pärnu Jaani ja 1636. aastal rajatud Audru Püha Risti kirikaedadega. Enamus vanu haudu jäid hooldamata ja tähised kadusid, kuid Vana-Pärnu kalmistu püsis piirkonna surnuaiana. Jaani koguduse Vana-Pärnu ja Alevi-Johannsese kalmistute piiramist taradega nõudis Pärnu raad 14. septembril 1703, koormates selle kohustusega vastavalt Sauga linnamõisa ja eeslinna talupojad.
19. sajandi I poolest on säilinud perekondade Jacoby ja von Drewnickite hauaplatside tähised, samuti 13. juulil 1846 maetud Pärnu Nikolai koguduse liikme möldrisell F. C. M. Schmidti hauaplaat. Vana-Pärnu kujundamine eeslinnaks algas 1860. aastal, koos tänavate ja kruntidega sai uued piirid ka kalmistu. Linnakabel on ehitatud 1874. aastal. 1882. aastal eraldati kalmistuala Ranna tänava joonest Põllu tänavani apostlik-õigeusu kogudusele. Piiret luteri ja õigeusu kalmistute vahele ei tehtud ja hiljem kasvasid need kokku. Kalmistut laiendati veel Vana-Pärnu liitmisel Pärnu linnaga, uus ala pühitseti sisse detsembris 1925.
Teksti autor Aldur Vunk