Ajalooline ülevaade
Alljärgneva ülevaade pärineb artiklist: „Rapla kalmistu 225aastane” autor Mihkel Kukk EELK RAPLA MAARJA-MAGDALEENA KOGUDUSE LEHT – NR 4 (21), oktoober 2005.
„Aastal 1772 keelati keisrinna Katariina II ukaasiga Vene riigis matmine nii kirikutesse kui ka kirikute ümber. See tähendas olulist muutust aastasadu kestnud matmispraktikas, kus mõisnikud ja kõrgemast soost isikud maeti reeglina kiriku põranda alla, lihtrahvas aga kiriku ümber olevale surnuaiale. 1780 kinkis Alu mõisnik krahv Tiesenhausen uue surnuaia tarvis tüki võsastunud maad umbes kilomeeter kirikust lääne poole tolleagse Laadamäe kõrtsi lähedale. Seda aastat võibki pidada praeguse Rapla kalmistu algusajaks.
Erinevalt Lõuna-Eestist ehk vana Liivimaa alalt jätkus Põhja-Eestis siiski ka veel hiljem matmine paralleelselt kirikute ümber olevatele surnuaedadele. Raplas aga ei ole hilisematest kiriku juures toimunud matustest säilinud mingeid märke. Sama mõisniku ehitatud surnuaia kabel oli mõeldud Rapla kihelkonna härrasrahva matmiskohaks, kusjuures Tiesenhausenite suguvõsale pidi jääma kabeli tagumine ruum ja teistele ümbruskonna mõisnikele ülejäänud osa. Ajapikku nad aga loobusid kabelisse matmisest ilmselt seetõttu, et kirikuga võrreldes oli seal siiski liiga vähe ruumi.
Rapla õpetaja Carl Eduard Malm kirjutab oma 1868. aastal ilmunud raamatus „Rapla kirik Harju maal“ sellest nii: Kabel, mis keskmise uulitsa otsas seisab, pidi Rapla kihelkonna saksarahvale matmise paigaks jääma ja selle pärast said sinna sisse kaa mitu hauda tehtud, aga sest et suurem osa ei armastanud ummukses oma ülestõusmist oodata, vaid ennemine lausa taeva al, said need hauad kinni visatud ja se on aina selle suguvõsa matmise kabeliks jäänud, kelle kingitud se maa on, kus peal ta seisab.
Selleks ajaks ehk siis vähem kui saja aasta jooksul oli Malmi hinnangul Rapla kalmistule maetud juba 22 000 surnut. Praeguse surnuaia vanim osa on kabelitagune piirkond, kus nüüdseks on toimunud juba kolm või enamgi pealematmist. Esimene laiendamine oli 1860, kui Alu mõisnik Lilienfeld kinkis surnuaiale peaaegu niisama suure osa maad juurde. Järgmine toimus aastal 1921, mil kalmistu jõudis praeguse Alu teeni. Samal ajal tehti surnuaia ümber kivimüür koos raudväravatega. 1928 ehitati kalmistu peavärava juurde maja, milles oli mõeldud korter surnuaiavahile ja suurem ruum peiede pidamiseks. 1929 asus sinna perega elama Rudolf Roosimaa, kes jäi Rapla kalmistuvahiks 40 aastaks. Surnuaia Ruudi, nagu rahvas teda nimetas, oli ka koguduses köstri kohusetäitja, kes pidas õpetaja äraolekul jumalateenistusi, mängis vajadusel orelit ja endastmõistetavalt saatis ära lahkunuid. Poeg Elmari andmetel tuli isal näiteks sõjajärgsel 1945.aastal rohkem surnuid matta kui õpetajal. Mõnda aega juhatas ta isegi oma kodus surnuaiamajas kooskäinud laulukoori.
Eesti vanade surnuaedade väärtus on, et neist on aja jooksul kujunenud parkmetsad kui mitte lausa botaanikaaiad. Juba viis aastat seal puhkava koduuurija Arvi Paidla andmeil on Rapla kalmistul ligi poolsada erinevat puu ja põõsaliiki, mis on omakorda koduks 1520 linnuliigile. See kõik ei ole tekkinud iseenesest, vaid inimeste sihikindla tegutsemise tulemusena. Tsiteerigem taas õpetaja Carl Eduard Malmi tema ligi 140 aasta eest ilmunud raamatust, kus ta annab hinnangu kalmistu praegusele vanale osale ning mis ei ole oma aktuaalsust kohati kaotanud tänagi: Suuremat ilu mina sest surnuaiast ei tea kiita, lage ta on ja puude varju on pisut, se oleks vääga kallis, kui koguduse liikmed sugu hoolt tahaksid kanda omaste ja oma hingamise paiga eest, kui sinna puid saaks istutatud varjuks ja iluks, ja neid puid kaa hoitud, mis head inimesed juba sinna on soovinud, se oleks kõige kogudusele auuks, sest koristamata surnuaed on koguduse häbi.
Tänaseks Rapla kalmistule maetute täpset arvu ei ole võimalik enam kindlaks teha. Hinnanguliselt võib arvata, et 225 aasta jooksul on sellele ristide põllule kantud ligemale 50 000 surnut. Rapla kihelkonnapäeval, 22.juulil oleme mitmel aastal teinud huvilistega kultuuriloolisi ringkäike kalmistul. Sellega me väärtustame oma ajalugu, mida vanad kalmistud ju nii rikkalikult endas peidavad.“
Viimase kümnekonna aastaga on heakord ja teeninduskultuur Rapla kalmistul oluliselt paranenud. Rapla kalmistul on tagatud kompleksne matusekorraldus ning sellekohast teenust pakutakse renoveeritud kalmistumajas.