• Maetu otsing


  • Kalmistu otsing


Grigori Kromanov (1926-1984)
Kultuurilooline haud   (Filmitegelane)
Tallinna Pärnamäe kalmistu, PII, K, A-20, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Grigori Kromanov 08.03.1926 18.07.1984 24.07.1984
Irena Veisaite 09.01.1928 11.12.2020 08.08.2021

Grigori Kromanov


   Grigori Kromanov
  Grigori Kromanov (1926–1984) filmi-, teatri- ja telerežissöör ning lavapedagoog
Sünd. 08.03.1926 Tallinn
Surn. 18.07.1984 Lahe k. Rakvere raj.
Grigori Kromanov sündis teenistujate Jerm Kromanov´i ja Lidia Kromanova perekonnas. Lõpetas 1946 Tallinna 6. Keskkooli, õppis 1946–49 Eesti NSV Riiklikus Teatriinstituudis (ERTI); lahkus III kursuselt. 1953 lõpetas Grigori Kromanov Moskvas kiitusega A. Lunatšarski nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi (GITIS) eesti stuudio. Töötas 1952–56 V. Kingissepa nimelises Tallinna Riiklikus Draamateatris näitlejana, oli 1956–1961 Tallinna Televisioonistuudio režissöör (1962–63 ETV pearežissöör) ja 1963–1981 Tallinnfilmi režissöör. Esimesed lavastajatööd tegi Grigori Kromanov Tallinna Televisioonistuudios. Lühikese ajaga kujunes Grigori Kromanov režissöör-lavastajaks, kes oli suuteline töötama tipptasemel ühteviisi nii teleteatris, filmis, teatrijuhina kui andma edasi oma kogemusi TRK lavakunstikateedris. Ta on lavastanud DRAAMATEATRIS ja NOORSOOTEATRIS ning teinud telelavastusi. 11. märtsil 1956 oli eetris esimene informatsioonisaade AKTUAALNE KAAMERA ning 1957 valmisid ETV kroonika- ja olustikufilmid EESTI REVOLUTIONÄÄRID LENINGRADIS, OKTOOBRIPÄEVI MEENUTADES  ja TALLINNA NOORSOOFESTIVAL. Populaarseks kujunes koostöös reporter Rein Karemäega varjatud kaameraga filmitud otsesaadete sari MISSUGUSED ME OLEME? (1965). Ta töötas a-il 1966–1984 (vaheaegadega,  nii oma kärsitu loomuse tõttu kui ka tervislikel põhjustel  oli ta püsimatu) Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri erialaõppejõuna, olles 1981–1982 ka Eesti NSV Riikliku Vene Draamateatri peanäitejuht.
Filme nõuk.okupatsiooni ajal GrigoriKromanovil teatavasti eriti teha ei lastud, seda peamiselt ideoloogilistel põhjustel. Juba MEIE ARTUR-iga (1968,  dok.f. Artur Rinnest) kaotas ta keelajate-käskijate silmis usaldusväärsuse, muutus neile oma kompromissituses ebamugavaks. Hiljem avanes võimalus kaotatud mainet parandada, kui ta nõustus enda kinnitamisega algselt üksnes plaanitäitena mõeldud ajaloolise seikluspõneviku BRILJANDID PROLETARIAADI DIKTATUURILE (1975) režissööriks. Ent taas suutis ta tööd lõpetades kõikvõimalikke ametnikke ära pahandada, kuna inimlikustas neidki persoone, keda tulnuks kehtivate ettekirjutuste kohaselt näidata lausnegatiivses valguses. Teatris jõudis Grigori Kromanov teha ainult seitse lavastust. Tosinkond telelavastust ei ole kuuldavasti säilinud. Viie täispika mängufilmi tase küünib üle eesti keskmise. Just filmis, kõigi nende väljastpoolt pealesurutud takistuste kiuste, suutis Grigori Kromanov ehk kõige enam oma loomingulisi taotlusi realiseerida. Juhtus nii, et nii Grigori Kromanov kui ka Leimanis, olles oma edukad tööd lõpetanud, jäid aastateks tööta, mis päädis hiljem juba lõpliku stuudiost lahkumisega. Grigori Kromanovi tee viis Tallinna Vene Draamateatrisse. Mõlemad režisöörid  olid Venemaa „juurtega” (Kromanov rahvuselt venelane, kuid sündinud Eestis), mõlemal oli seljataga moskva teatriakadeemia, GITIS, mõlemad olid kohanematud — Kromanov  aristokraatliku härrasmehelikkusega, Leimanis oma ülikärsitu ja kangekaelse iseloomu poolest. Nii Grigori Kromanov kui ka Leimanis trumpasid kohalikke kolleege üle Venemaa kultuurivaimsusega. Grigori Kromanovi kirjandusteostele tuginevad täispikad mängufilmid on põneva ja hoogsa tegevustikuga. Hästi võeti vastu juba tema esimene, Jüri Müüriga kahasse lavastatud PÕRGUPÕHJA UUS VANAPAGAN (1964), Eduard Bornhöhe jutustuse järgi vändatud muusikaline seiklusfilm VIIMANE RELIIKVIA (1969) on tänaseni üks Eesti kõigi aegade menukamaid kinolugusid, mis on linastunud enam kui 70 riigis. 1999. aasta tavatuks suvelavastuseks oli klassikafilmi eeskujul loodud Margus Kasterpalu, Ilmar Raagi ja Jüri Ehlvesti audiovisuaalne fantaasia VIIMANE VÕTTEPÄEV.  Eesti Filmi Sihtasutuse ja Tallinnfilmi eestvõttel sai VIIMSEST RELIIKVIAST 2002. aastal esimene digitaalselt taastatud kodumaine ekraaniteos. 2009 restaureeriti Grigori Kromanovi teine kultusfilm HUKKUNUD ALPINISTI HOTELL (1979).  Grigori Kromanov suri Lahe külas Lääne-Virumaal (tollal veel Rakvere rajoonis) Eesti NSV Teatriühingu puhkekodus. Tema mälestusele on pühendatud Arvo Pärdi heliteos EIN WALLFAHRTSLIED (1984).  Irena Veisaité-Kromanova koostatud raamat LAVASTAJA GRIGORI KROMANOV: MÄLESTUSED, ARTIKLID, KIRJAD, PÄEVIKUD (1995) ja Jüri Sillarti dokumentaalfilm GRISCHA  (1996). Grigori  Kromanov oli ENSV Teatriühingu (1953) ja Kinoliidu (1964) liige. Eesti NSV teeneline kunstitegelane (1975).
Grigori Kromanov oli 1950–1956 abielus näitleja Eva Novekiga, 1957–1964 näitleja Ellu Puudistiga (nende poeg Igor Kromanov tegutses ajakirjaniku ja tõlkijana), 1964–1975 kunstnik-grimeerija Silvia Reitel-Kromanovaga ja 1978. aastast leedu kirjandus- ja teatriteadlase Irena Veisaité-Kromanovaga.
Andmed: K.Laane ERAARHIIV;  I.Veisaité-Kromanova LAVASTAJA GRIGORI KROMANOV, Tallinn, 1955; www.temuki.ee/numbers/2009/12/article4998.pdf; www.efis.ee/redirect/348; www.filmi.arhiiv.ee/index.php?is_inc=galerii&lang=est

Loe lisaks...