• Maetu otsing


  • Kalmistu otsing


Helgi Muller (1932- 1971) luuletaja ja tõlkija
Kultuurilooline haud
Tallinna Metsakalmistu, V, KI, 45, kirstuplats
Laadimine
https://www.haudi.ee/uploads/burialplace_54252bc6086ce.jpg
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Helgi Muller 05.10.1932 06.12.1971 10.12.1971

Helgi Muller (1932- 1971) luuletaja ja tõlkija
Sünd. 05.10.1932 Viljandi
Surn. 06.12.1971 Tallinn
Helgi sündis Viljandis töölisperekonnas.  Siin käis ta koolis, keskkooli lõpetas 1951.a.  Helgi astus ülikooli, õppis esmalt õigusteadust, siis ajaloo-ja keeleteaduskonnas loogikat ja psühholoogiat. Hiljem õppis eesti filoloogiat, lõpetas ülikooli 1963.a. kaugõppes žurnalistika alal.  Töötas mitmel pool Tallinnas, hoopiski mitte õpitud erialal. Helgi  reisis Kaug-Põhja ja Ida-Siberisse.  Helgi esimene luuletus ilmus 1954.a. Siis ilmusid tema luulekogud  „Tähesärk“  (ilmus kassetis „Noored autorid“, 1963),  „Laulud ratastel“ (1966),  „Linnulina““ (1970). Helgi kirjutas humoristlikke, elurõõmsaid vormimeisterlikke värsse  ka lastele  „Saialill ja leivalill“(1969) ja „Vigurivänt“ (1971). Tema luuletusi on rohkesti  viisistatud. Eesti Raadios on esitatud tema poolt loodud kuuldemängud „Nimetu“ (1967) ja „Viies ratas“ (1968). Helgi  Muller on  Ü.Raudmäe opereti „Kiri nõudmiseni“ libreto kaasautor. Helgi tõlkis H.Wuolijoe näidendi „Ja mis nüüd, Niskamäe?“, samuti tõlkis ta vene, karjala, läti, leedu ja moldaavia  luuletajate loomingut eesti keelde.  Hoolimata kõigest  jõudis Helgi järk-järgult  masendavasse ummikusse.  Raskusi tekkis nii ülikooliõpinguis, abielus kui laste kasvatamisel. Pärast arstist abikaasast lahutamist ei leidnud ta endale püsivat elukaaslast. Kui viimane armastuslugu ühes Moskva lähedases loomingumajas nurjus, kirjutas ta enne tagasisõitu kodumaale 3. detsembril 1971 järgmise nukrameelse luuletuse: „Tahaks naerda, tahaks nutta,/ kui su poole jälle ruttan,/ minu väike, kallis maa./ Võõrsil nägin mitu und ma,/ igatsust sain palju tunda./ Nüüd võin emmata sind taas./ Ööl ja päeval oled meeles./ Juba homme asun teele,/ ehkki taevas sul on tume,/ käin su puhtas valges lumes./ Tulen, tulen.// „.
Millegipärast ei ole Helgi Mulleri viimane luuletus sattunud tema postuumsesse kogumikku "Valik luulet" (1983) ja ilmus alles 2000.a. ajalehes  esmakordselt. Helgi Muller ei informeerinud kedagi oma kojutulekust 1971.a. detsembris, rong tõi ta lihtsalt Moskvast Tallinna. Ka siin ei teatanud ta saabumisest kellelegi. Keegi ei juhtunud sel õhtul tema ukse taga helistama või talle telefoneerima. Masendusmõtteis möödunud öö järel poos Helgi Muller ennast vannitoas üles. Kella nelja-viie vahelist aega peetakse enesetaputunniks.
Andmed: A.Jaaksoo „Kes on kes ja mis.....“, Tallinn, 1987; EKBL, Tallinn, 1975; epl.delfi.ee/news/melu/eesti-kirjanikud-lahevad-pigem-hulluks-kui-tapavad-enda?id.

 Loe lisaks....