• Maetu otsing


  • Kalmistu otsing


Hannes Valter (Walter) (1952 – 2004) sõjaajaloolane, ühiskonna- ja riigitegelane
Kultuurilooline haud
Tallinn Rahumäe kalmistu, U, KU KI, 6-63, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Ando Valter 17.12.1992
Edvin Valter 30.05.1984
Hannes Valter 03.12.1952 26.11.2004 02.12.2004
Rudolf Valter 25.01.1978

Hannes Valter (Walter) (1952 – 2004) sõjaajaloolane, ühiskonna- ja riigitegelane
Sünd. 03.12.1952 Tallinn
Surn. 26.11.2004 Tallinn
Tema perekonnanimi oli algselt Walter,  aga nõuk. okupatsiooni ajal kanti ametlikesse dokumentidesse nimevorm Valter. Hannes kasutas alates 1980.aastatest  nime Walter. Hannese isa oli ehitusinsener, ema Lea tuntud tekstiilikunstnik, Eesti Kunstnike Liidu auliige. Kui Hannes oli kahe aastane,  kolis pere Nõmmele ja siin kujunes temast Nõmme patrioot. Ta lõpetas 1971 a. 10. keskkooli (Nõmme Gümnaasium) ja 1978.a cum laude Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna. Poisikena oli Hannese unistus saada ratasaväeohvitseriks. Hannese suureks sirgudes oli ainus võimalus olla ohvitser NSV Liidu armees, mis teda ei veedelnud. Aga kodu ja vanemad aitasid  kaudselt Hannesel teisigi valikuid teha. Abilisteks olid muidugi veel raamatud: emapoolse ajaloohuvilise vanaisa poolt kingitud „Eesti Vabadussõda 1918- 1920“, ajaloolised romaanid, eriti G.Gardony „Egeri tähed“,  M.Metsanurga „Ümera jõel“ ja M.Paleologue`i „Tsaaririik maailmasõjas“.  Keskkooli ajal tekkis Hannesel huvi  faleristika vastu. Hannese klassivend Leho Lõhmus on meenutanud  Hannese initsiatiivil loodud kooliõpilaste salaringi Eesti Vabadusvõitluse Organisatsioon. Selles ringis lugesid, arutasid ja levitasid poisid tol ajal keelatud kirjandust. Hannes sai sellest ringist hüüdnime Lord. Ülikooliõpingute  ajal töötas Hannes laborandi ja nooremteadurina ajaloo instituudi kunstiajaloo sektoris, kus osales ka koguteose „Eesti kunsti ajalugu“  koostamisel. Ülikooli lõpetamise järel jätkus töö Ajaloo Instituudis. Tema uurimisteemaks sai Punaarmee kõrgema juhtkonna tegevuse uurimine a-il 1918- 1920. See tegevus lubas Hannesel süveneda 1918-1920.a. sõjasündmustesse hoopis põhjalikumalt, samuti tutvuda teaduste akadeemia raamatukogu erifondis Eesti Vabadussõda käsitleva kirjandusega. See töö võimaldas Hannesel hiljem analüüsida Vabadussõda ja Eesti riigijuhtide tegevust läbi laiapõhjalise vaatenurga. 1980.aastate teine pool, Eesti teine ärkamisaeg, kujunes Hannes Walterile aktiivseks. Ta kuulus 1987.a. rajatud eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajate hulka ning oli EMS Nõmme Abikomitee kolme ellukutsuja seas. Ühendus, mille juhtkonda Hannes kuulus kuni oma surmani,  jätkab senini tegevust Nõmme Heakorra Seltsi nime all.  1988.a. oli Hannes Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi asutaja ja mitmel korral ka esimees, ta oli 1990.a. Eesti-Ungari Seltsi asutaja, tegutsedes ühenduse juhatuses. Ta oli veel Kodu-uurimise Seltsi juhatuses ja osales  mõnda aega Tallinna Rotary-klubi tegevuses. Neil aegadel  kuulus  Hannes Walter kiiresti esiletõusnud silmapaistvate  ajaloolaste plejaadi,  kes aktiivselt tegelesid eesti ajaloo „valgete laikude“ täiskirjutamisega, tihedate esinemistega meedias ja arvukail rahvakoosolekuil. Üheks arutluste põhiteemaks kujunes Eesti Vabadussõda ja  Hannes oli siin vaieldamatu arvamusliider. 1989.a. ilmus tema raamat „Ausalt ja  avameelselt Landeswehri sõjast, Võnnu lahingust, Riia operatsioonist“.  Hannes Walter tõi teadlasena vahest esmakordselt  Eesti Vabadussõja sündmused laiale  regionaalsele pinnale, tõestades veenvalt et Eesti „appiminek“ lätlastele 1919.a. oli tingitud ikka Eesti riiklikest huvidest omada lõunapiiril sõbralikku ja isesesvat Läti Vabariiki. Aastail 1989-1992 töötas ta Ajaloomuuseumi Maarjamäe filiaali juhatajana, pühendades  palju tähelepanu ekspositsiooni ja tehnilise baasi uuendamisele ning rahvusvaheliste sidemete loomisele. Sel perioodil kirjutas ta mitmeid dokumentaalfilmide stsenaariume. 1992. aastal kutsuti Hannes Walter tööle riigikantselei sotsiaalelu osakonna juhatajaks. Samast aastast sai temast ka  Eesti heraldikanõukogu liige,  sest oli tarvis hakata mõtlema taastatud riigi sümboolikale ja oma  aumärkide süsteemi kujundamisele. Aastatel 1992-1994 lõi ta kaasa kaitseministeeriumi asutamisel ja ülesehitamisel. A-l 1992 alustas ta loodavas Kaitseministeeriumis tööd ministri asetäitjana, 1993. aastast kantslerina. Siin osales Hannes Walter riigikaitseliste seaduseelnõude,  ministeeriumi siseelu reglementeerivate  normatiivsete aktide ja riigikaitsekontseptsioonide väljatöötamisel ning kaadri valikul. Tema allkirjastas  hankelepinguid ja võttis üle lahkuvate vene vägede sõjaväebaase. Sel perioodil töötas ta koos metallikunstnikust abikaasa Enega välja Kaitseministeeriumi sümboolika. 1990.aastate algul suhtus Eesti avalikkus oma riigikaitselistesse küsimustesse skeptiliselt. Hannes Walteril tuli teha keerulist selgitustööd riigikaitse põhimõtete ja kaitsepoliitika  alal.  Samal aastal oli Hannes Walter alusepanijaks veel ühele algatusele ja tema osalusel asutati Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit. 1999. aastast kuni surmani oli ta liidu president, andes väärika panuse meie langenud sõjameeste mälestuse jäädvustamisel. Seoses järjekordse valitsuse vahetusega 1994. aastal jäi Hannes mõneks aastaks Kaitseministeeriumi tööst kõrvale ning ta pühendus tegevdirektorina turvafirma Estonian Security Service (ESS) ülesehitamisse. Tänu tema asjatundlikule tööle muuts ESS kiiresti Eesti suuremaks ja tuntumaks turvafirmaks. Seejärel oli ta lühikest aega uue trendiajakirja Mees peatoimetaja. Tõsimeelne, meeste maailmale orienteeritud asjalikku ajakirja ilmus 13 numbrit. 1997. aastal kutsuti Hannes tagasi kaitseministeeriumi nõuniku ametikohale, kus ta muu hulgas korraldas  Vabadusvõitlejate  mälestusmedalite valmistamise ja nende  piduliku väljajagamise tuhandetele vanadele sõjameestele. See oli paljudele neist esimene ametlik tunnustamine. 1998.a. ilmus  Hannes Walteri monograafia „Eesti teenetemärgid. Estonian Orders and Decorations“. Hannes oli juba varases nooruses faleristikaga tegelenud,  raamatust sai selle sügava huvi ja hobi teaduslik tulemus. Hannes Walter oli ka eesti- ja inglis-ning eesti-ja prantsuskeelse  albumi „Eesti riiklikud teenetemärgid“ (1998, 2003) tähtsamaid autoreid. 1999.a. ilmus  Hannes Walteri toimetatud Ülo Uluotsa raamat „Nad täitsid käsku. Eesti ohvitseride saatus“, viies nii lõpule varalahkunud mõttekaaslase Uluotsa töö. 2000.a. kaitses Hannes Walter edukalt kultuuriajaloo doktori kraadi, oponentideks dr. Matti Turtola ja  dr. Heino Arumäe. Kõige muu kõrval tuli Hannesel tegeleda sõjamuuseumi loomise kavadega. Nimelt oli ta juba taasiseseisvumise päevil veendunud, et Eestil peab olema muuseum, mis kajastaks eestlaste ja Eesti pinnal peetud sõdasid. Tema ideed ja konkreetsed projektid leidsid valitsuses heakskiidu ja 2001.a. asutati riikliku sõjamuuseumina Kindral Laidoneri Muuseum.  Hannes Walter valiti juunis 2001 uue asutuse direktoriks. Ta oli õige mees õigel kohal – innustunud sõjaajaloolane, kes samas omas museoloogilise töö ja majandusküsimuste lahendamise kogemusi. Muuseumi hoone, aastatel 1923-1940  kindral  Laidonerile kuulunud Viimsi mõisa härrastemaja, oli nõukogude mereväe poolt lagastatud ja ajahambast puretud. Mõisahoone restaureerimisest sai uue direktori esimene suur mure. Samas alustati museaalse tööga, avaldati kolm muuseumi aastaraamatut, pandi alus muuseumi toimetiste seeriale. 2004.a., mis jäi Hannesele viimaseks,  kuulus ta Eesti Sõjaajaloo Komisjoni (ESK) asutajate hulka. Komisjoni eesmärk oli taastada ESK osalus rahvusvahelises sõjaajaloo komisjonis. Paraku ei jõudnud Hannes seda tööd lõpule viia. Hannes Walter on avaldanud hulga militaarteemasid käsitlevaid uurimusi ja artikleid nii kodu- kui ka välismaal ning on juhendanud teaduslikke uurimusi. Hannes oli hinnatud lektor Eestis ja Soomes. Soomlased tunnustasid tema teeneid, annetades talle Lõvi Rüütelkonna komandöriristi. Hannes Walter on veel pälvinud kaitseministeeriumi, kaitseväe juhataja, piirivalve, kaitseliidu, sõjahaudade hoolde liidu ja veel mitme organisatsiooni aumärgid. Hannes Walter on Eesti rahva mällu jäänud huvipakkuvate probleemide püstitamisega, meeldejäävate võrdlustega, huvitavate paralleelidega. Tema väljaöeldud tõed olid omas ajas uudsed ja julged. Tal oli oskus näha  väikseid asju osana suurest tervikust, andes nii  neilegi suurema tähenduse. Hannes Walter oli töökas ja abivalmis, oma ettevõtmistes nõudlik ja täpne. Oli hea suhtleja ja  organisaator ning ajaloolasena tõeliselt särav. Tal oli vajalikku otsustavust, et töötada kõrgetel ametikohtadel ja sihikindlust ettevõetud tööde läbiviimisel. Hannes Walter oli enamasti optimistlik ja hea huumorisoonega, ta tundis ajaloo ees vastutust, samas pidamata ennast ajaloolise tõe  ainuvaldajaks. Hannes Walter lahkus äkki ja ootamatult, olles  parimas tööeas. Nii jäi tal palju pooleli. Tema sõber Rotary-klubist, Raivo Järvi, kirjutas  järelhüüdes:“Oli privileeg olla Sinu sõber..“. Hannes sai puhkama Nõmme koduste mändide seltsi.
Hannes Valter oli abielus tunnustatud metallikunstniku pr. Ene Valter`iga, peres kasvas kaks poega. Armin Valterist on saanud arhitekt ja Jürgen Valter on vandeadvokaat.
Andmed:  K. Arjakas „Hannes Walter. Sõdadest lähemal ja kaugemal“, Tallinn, 2012; www.sirp.ee › Artiklid › Keele Infol; kultuur.elu.ee/ke478_walter.htm;Andmed:epl.delfi.ee/news/eesti/reedel-suri-ajaloolane-hannes-walter?id=50998262; ajal. M.Kask`i isikl. mälestused;

Loe lisaks....