Debora Vaarandi (1916-2007)

 Debora Vaarandi

 Sünd. 01.10.1916.a. Võrus
 Surn. 28.04.2007.a. Tallinnas




Debora Vaarandi  lapsepõlv möödus vaestes oludes Tallinnas ja Saaremaal
Laimjalas. 1936 ilmus Debora Vaarandi esimene luuletus, ta abiellus noore kirjaniku Aadu Hindiga ja pääses Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda õppima. Vaesed olud ja abikaasa kaudu sugenenud marksistlikud tutvused – aga ka uue võimu pakutud võimalused, mis rahuldasid seni väga kitsasse ringi aheldatud poetessi elunälga – tegid filosoofiaüliõpilasest 1940. aasta punase pöörde kõrvaltegelase ja ajakirjaniku, ajalehe Sirp ja Vasar vastutava toimetaja. ­EKP­sse kuulus ta 1940–1990. Evakuatsioon Nõukogude Liidu tagalasse tõi kaasa raskeid vintsutusi, aga kasvatas ka elujulgust. Esikkogu “Põleva laotuse all” (1945) peegeldab sõjatraa­gikat ja annab märku autori jõulisest luuleandest, mis pääses eesti luulepilti uuendavana esile kogus “Unistaja aknal” (1959). Põhimotiivideks kujunevad kodukoha loodus ja inimelu igavesed põhiväärtused. Teadlikku pöördumist propagandistlikust ühiskondlikust luulest märgib Vaarandi 1950ndail kirjutatud luuletus “Lihtsad asjad“. Jätkuvat poeetilist avardumist, inimese ja kõiksuse ühenduse tajumist märgivad Vaarandi kogud “Rannalageda leib” (1965) ja “Tuule valgel” (1977). Siiski on üldtuntuimaks luuletuseks jäänud osa lühipoeemist “Talgud Lööne soos”, mille ühe osa Raimond Valgre 1949 “Saaremaa valsina” viisistas. Isegi ajal, mil nõukogude sümboolika on keelatud, on laul tantsu vihtuvast “kuldtärniga noorukesest sõjamehest”, eriti selle pöörane populaarsus Soomes, pakkunud poetessile viisakat pensionilisa. 1946 Sirbi ja Vasara vastutava toimetaja ametikohalt raske tuberkuloosi tõttu taandunud, oli Vaarandi läbi vene okupatsiooniaja oluline ka ühiskondliku fenomenina. Temas ühendus nõukogude luuletajale sobilik sotsiaalne päritolu ja hoiak (“olen ennast ikka tundnud kuuluvat vaeste ja viletsate poolele”), suur talent, haritus ja lõpuks ka kaunis ja “kirjanduslooline” välimus, mis tegi Deborast 1940ndail Koidula põhimodelli. 1952–70 oli ta abielus talendika muhulase ja Lenini preemia laureaadi Juhan Smuuliga, koos moodustasid nad eesti Nõukogude kirjanduse esipaari, kandes oma rolli välja nii ideoloogiliselt, kunstiliselt kui rahvalikult – mõlemad olid ju mõistlikud ja sõbralikud inimesed, kellega sai ennast samastada ja kelle loomingut siiralt nautida. Suurt tunnustust ja tähelepanu väärib Debora Vaarandi vene, soome ja saksa kirjanduse tõlkijana. Võtkem ainuüksi või Eino Leino, Elvi Sinervo ja Georg Trakli haruldaselt tajuvad tõlked.

Kalev Kesküla (03.05.2007) "Eesti Ekspress

Boris Trull (1914 – 1996) ajakirjanik
Sünd. 28.08.1914 Võru
Surn. 24.11.1996 Tallinn
Boris Trull sündis Julian ja Tamara  Trulli perre. Töötas  ajakirjanikuna, olles peale II maailmasõda pikka aega  ajaleht SIRP juures vastutav sekretär. On meenutatud Boris Trulli äraminekut  ajalehest SIRP JA VASAR kust selgub, et esialgu oli ta kindla ja kõrge positsiooniga inimene lehe juures, oli lausa A ja O, toimetajate parem käsi või isegi vastupidi. Kõik käis Boris Trulli  juhtimisel. Ent ühel päeval jäi temagi vanaks, läks kuidagi „paiste, vanaks ja halliks“, ei kuulnud enam nii hästi, tegutses aeglaselt. Ühesõnaga, aeg sai täis, kuid keegi ei julgenud seda talle öelda. Ikkagi nii teenekas töötaja, tuleks olla kuidagi hästi delikaatne. Aeg muudkui läks ja läks ning ühel päeval juhtus nii: sekretariaadis oli mingi pahandus, midagi oli tegemata ja peatoimetaja Ilmar Rattus, kes üldse kergesti ärritus, lahendaski hoobilt olukorra karjudes, et kord on käest ära, kõik on segamini, ja üleüldse, et sina ka, Trull, siit detsembriks läinud oled! Ja nõda tuligi teenelisel ja kauaaegsel töötjal lahkuda.
Boris Trull oli abielus, tema abikaasa oli Kristiina Allos. Poetess Debora Vaarandi oli Boris  Trulli õde.  
Andmed:  ajaleht SIRP, nr. 30, 31 juuli 2015