Otsi maetut:

Valve Bormeister (1922 – 2002) arhitekt
Kultuurilooline haud   (Arhitekt)
Metsakalmistu, V, AR, 24, kirstuplats
Laadimine
https://www.haudi.ee/uploads/burialplace_541038c54f2dc.jpg
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Valve Pormeister 13.04.1922 27.10.2002 31.10.2002
Henno Sepmann 12.02.1985 24.09.1985 01.10.1985

Valve Bormeister(1922 -2002) arhitekt
Sünd. 13.04.1922 Tallinn
Surn. 27.10.2002 Tallinn
Sündinud küll Tallinnas, aga Albu vallast Peedu külast pärit VP tundis ennast hästi maal  ja oma projekte tahtis ta ellu viia maal. Kunagi neiueas käis V P koos vanema õega (Elgi Reemets, õppis keraamikuks ja oli tunnustatud tarbekunstnik) vanavara kogumise retkedel. Õeksed  leidsid  palju põnevaid asju milledest mõnedki kaunistasid senini VP kodu. Peale vanavara kogumise huvitas VP-d ka toiduretseptid ja kodumajandus ja  temast sai mõneks aastaks Sotsiaal- ja Kodumajandusinstituudi ning ka Tartu Ülikooli agronoomia üliõpilane. Et aga arhitektiveri tugevalt sees oli, lõppesid õpingud Riikliku Kunstiinstituudi aia- ja pargikujundaja diplomiga 1952.a. VP sobis arhitektina ja ka loova juhina omasse aega, aga ta oleks ka praeguses ajas hästi hakkama saanud.Toomas Rein ütles et VPoli inimesena valmis kompromissidele minema, kuid mitte kunagi loomingus. VP naisarhitektina pole kunagi tunnistanud mingit naisprobleemi, millest viimasel ajal räägitakse, vaid lõi alati omal jõul läbi, mööndes, et andekana saab naine igal elualal esile tõusta. Ometi ta tõdes, et nende suguvõsas olid naised ikka mehest üle.  Ka tema isa oli ettevõtlik mees,  aga perepea oli ikkagi ema. Tööl Maaehitusprojektis ei varustanud ülemused teda tööga, vaid VP varustas neid. Tellimused tulid otse talle. Kuna ta oli haljastusarhitekti ettevalmistusega ja loodus tähendas talle palju, siis ta nägi alati tohutult vaeva, et oma ehitusi loodusesse sulatada. Maalähedus kujundas V P-s maastikufilosoofi mõttelaadi ja tõekspidamised.Ta lõi kunstlikke veehoidlaid  Kurtnale, Jänedale. Ta kasutas alati maastikustruktuuri omapära ära, oli siis tegemist künka või ükskõik millega., aga alati oli ta inimest arvestav. Planeerijana ja haljastusarhitektina on ta teinud üle 40 maa-asula planeeringu ning hoonestus- ja haljastusprojekti (sh Väimela, Päri, Audru, Harku, Harkujärve ja Viiratsi). Saku ja Kurtna planeeringu ja hoonestuse eest sai 1971. a NSV Liidu riikliku preemia. Tallinna Lillepaviljoni ning laululava ja -väljaku kujundamise eest pälvis 1965.a Nõukogude Eesti preemia. Silmapaistvad on ka Jäneda põllumajanduskooli õppehoone (1975), Tallinna Botaanikaaed (generaalplaan ja hoonestus 1963, külastuskasvuhooned 1967), Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse TUI näitusepaviljon (1969) ning Vabariiklik Taimekaitsejaam Sakus (1975), Pirita keskosa maastikukujundus- ja purjespordikeskuse haljastusprojekt (1980). Kurtna linnuvabrik, Lillepaviljon ja Tuljaku kohvik olid šedöövrid. Kuna VP tundis perfektselt lilli ja loodust, siis ta kujundas ka ise väga palju lillenäitusi.Lillepaviljoni ehisaed oli ülimalt populaarne. Kui Aalto preemia laureaat Andrei Kossak tutvus VP-i ja tema loominguga, siis ta hiljem kirjutas üleliidulises arhitektuuriajakirjas, et väikses Eestis on nii kõva naine, et meil suurel Venemaal polegi kedagi kõrvale panna. VP tundlik Skandinaavia modernismi hõngu ja eriliselt hea maastikutunnetusega looming kuulus Eesti NSV arhitektuuripärandist  vaieldamatult parimate hulka. VP ei armastanud elumaju projekteerida. Kavandas õdusa maja vaid sisearhitekt L.Pärtelpojale. ja ka endale kodumaja Mooni tänaval,  üsna suvalises keskkonnas. Teadjam silm märkab maja mõnusat poolviltust joont, head kompositsiooni ja materjalivalikut. Majja sisenemisel hakkab mõjuma nii tuttavlik Skandinaavia avarus, mis aga ei ole kõle, pigem soe. Puudub moodsatele majadele iseloomulik õõvastav  klaassein. VP oli ametis geniaalne juht, innustaja, suhtleja, arvestav kolleeg jne. (töötas 1992.a-ni EESTI MAAEHITUSPROJEKTIS). Ta andis alati teistele võimalusi. Kas saab rääkida tema koolkonnast? VP-l ei olnud oma koolkonda, nagu polnud seda ka Alvar Aaltol ega teistelgi algupärastel arhitektidel . VP sidus sõjaeelset ja -järgset põlvkonda. Nõukogulik põhimõte "kiiremini, rohkem ja odavamalt" poleVP-le kunagi südamelähedane olnud. Ta teadis, et nii nagu rahapuudus,  võib paljudele headele ideedele kriipsu peale tõmmata ka rumal tõusiklus. Saatus oli VP nime kahtlase väärtusega projektidest säästnud, ka Lasnamäest, mille paremaks ja  kaunimaksmuutmise võimalust ta ei uskunud. Selle asemel täiendas end Lääne-Saksamaal. VP andis endale aru, et tegutseb reaalide maailmas, kuid ta ei õigustanud ideaalide reetmist ja ei teinud ise seda  kunagi. VP abikaasa oli arhitekt Henno Sepmann.
Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000; L.Jänes VALVE PORMEISTER EESTI MAA-ARHITEKTUURI UUENDAJA, Tallinn, 2005; EESTI KUNSTI AJALUGU, Tallinn, 1970; http://www.sirp.ee/index.php?option=com_

Loe lisaks...