Otsi maetut:

Ullo Toomi (1935-ni Ulrich-Aleksander Taumi)(1902 – 1983) rahvatantsupedagoog, koreograaf-lavastaja
Kultuurilooline haud   (Tantsija)
Metsakalmistu, V, KI, 69, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Ullo Toomi 18.09.1902 26.11.1983 02.12.1983
Vilja Toomi 03.09.1920 26.02.1993 04.03.1993

 

Ullo Toomi (1935-ni Ulrich-Aleksander Taumi)(1902 - 1983)  rahvatantsupedagoog, koreograaf-lavastaja

Sünd. 14.09.1902 Tallinn
Surn. 26.11.1983 Tallinn
Ullo Toomi sündis 14. septembril 1902. aastal Tallinna agulis. Isa oli pottseppmeister, ema kodune, aga oli omal ajal saksu teeninud. Alghariduse sai Tallinna 3. algkolis. 1909.suri ema ja õpingud jätkusid tädi kai juures Kehtna koolis. Suvel tuli isa käe all aidata pottsepatööd teha. Haridustee oligi lünklik, algkoolidele järgnes poolik õhtukeskkool ja lõpetamata kolledž. UT oli suures osas iseõppija.  Valmistus asuma töömeheteele- pottsepaamet oli selge. Muutusid riigikorrad. UT mäletab et sai 16 aastasena isalt jalgratta, see oli suur asi kuna tolajal oli ratas haruldane. Selle abil sai ta  natuke õppida ka viiulimängu, muidugi liiga  hilja, et olla proff, aga piisavalt et mängida tolle aja restoranides ja kõrtsides. Oli ka sõjaväes  orkestrant, klarnetist.  Vabanedes sattus aga Vabatahtlikku Tuletõrjesse ja ikka klarnetistina. Tööraamatu järgi oli UT hoopiski Raudteetehaste treialiõpipoiss, edasi töötas mitmetes metallitööstustes  ja 1929.a. Eesti Maapangas. Kogu tema muusikaharrastus toimus ikkagi põhitöö kõrvalt! See oli tolajal tavaline.  1924/25 aastal kutsus üks sõber  restoraniõtute asemel mängima  nenede rahvatantsurühmale saateks viiulit. UT läkski.  Aga vahel käis ka restoranides. Seal kohtas ka teisi hilisemaid muusikuid ja sealt oma hinnatud teadmised ja kogemused ometi saadigi! Aga noor energiline mees jõudis ka nõuk. ajal nii taunitud ja väljanaerdud  Noorte Meeste Kristlikku Ühingusse kus tegeleti spordi, matkamise ja taidlusega. Oli ka taarausuliste  hulgas- nende idée parema homes loomiseks oli ju väga õige. Ja kõigi muude harrastuste kõrval hakkas UT ikka enam ennast siduma  rahvapillide ja rahvatantsuga, juhuse tahtel tuli tal  mollpill  ehk roikapill ära õppida. Esimest korda avastas UT rahvatantsu ilu ja võimalused kahekümnendate aastate alguses, mil Tallinnas esines üks Rootsi rahvatantsurühm. Noormehele avaldasid erakordset muljet rootslaste tantsuoskus, ilusad rahvariided ning ka saateansambel, sest külalisrühma tantse saatis teisigi pille peale viiuli. Sõbralikud rootslased kutsusid oma eesti kolleegid külla, ning siis algas Tallinnas kiire ettevalmistustöö. Esimene mure oli teadagi see: mida tantsida? Tollal tunti vaid üht rahvatantsu - KAERA-JAAN. UT koos kaaslastega võttis siis ette ja lõi ise ühe uue tantsu. Nad kasutasid mõnegi seltskonnatantsu elemente, kusagilt poogiti külge ka muusika, tantsu tegijate ja ettekandjate eesnimedest moodustati tantsule nimi ELGAM. Seda võib julgesti pidada esimeseks omaloominguliseks rahvatantsuks Eestis. Rahvatantsuharrastus aga idanes ja arenes, ning 1929. aastal tähistati Kadrioru staadionil juba Eesti rahvatantsu kümnendat juubelit. Uute tantsude saamiseks alustas U T ulatuslikke kogumismatku. Nii jäädvustati 145 tantsu, mis pärast sõda ilmusid U T kogumikus EESTI RAHVATANTSUD, mida kutsutakse "tantsupiibliks" ning mis on tänaseni esimeseks õppematerjaliks tantsujuhtidele. U T rõhutas, et uue rahvatantsu sünd pole kunagi kollektiivne looming. Esimene mõte ja vorm tuleb ikka ühe autori poolt, teised saavad teda ainult abistada.  Pidevad ringreisid ja aktiivne elu  oli töömehele raske, ega keegi millegi tarvis raha  andnud. Ise tuli teenida. Tuli paljust loobuda, aga mitte ÜENÜ Tallinna  Osakonna rahvatantsurühmast. Selle tantsurühma asukoht  Lembitu tänaval kujunes eesti rahvatantsu taasäratuse ja harrastamise ülemaaliseks keskuseks. Aga UT käis tol ajal Soomes ja Skandinaaviamaadeski tihti esinemas ja kohtumas. U T oli üldtantsupidude mõtte algataja. Tema õpilaste hulka on kuulunud Ilma Adamson, Lille Arraste, Meeta Heinla, Heino Aassalu, Suren Arutjunjan ning veel kümned kunagised tantsijad, kes Tantsutaadi õpetust koos oma õpilastega edasi on kuulutanud ning rahvatantsu harrastamise oskust ja tahtmist tänasesse päeva toonud. Alates 1987. aastast annab Ullo Toomi Fond välja tantsutaadi preemiat. Tänaseks on preemia saanud 17 rahvatantsu juhti, nende seas Ott ja Salme Valgepea, Helju Mikkel, Heino Aassalu, Ilma Adamson, Mait Agu.

Andmed: U.Toomi KAERAJAANIST TANTSUPEONI, Tallinn, 1983; EE 14 kd, Tallinn, 2000; ttp://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=19474&sess_admin=c0daccc606414764e21935db003c9ffe

Loe lisaks...