Otsi maetut:

Vootele Veikat (1937.a.-ni Woldemar Weigart) (1907 – 1980) laulja
Kultuurilooline haud   (Muusik)
Metsakalmistu, V, 1, 303G, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Anna Veikat 25.03.1918 21.12.1988 27.12.1988
Vootele Veikat 19.04.1907 24.04.1980 30.04.1980

 

Vootele Veikat (1937.a.-ni Woldemar Weigart) (1907 - 1980) laulja
Sünd.19.04.1907 Poola
Surn. 24.04.1980 Tallinn
VV lapsepõlv möödus mitte Poolas vaid suures osas Tallinnas. Siin lõpetas  ta ka Tallinna Poeglaste  Gümnaasiumi.  Töötas tehase lukksepa õpilasena ja RSK-s arveametnikuna. Noormehena tekkiski tal huvi laulu ja teatri vastu. 1924.a. Keila  laulupeol etendus operett VANA KAPRAL kus WW-l tuli laulda paar soolonumbrit. Teatrisse sattus juhuslikult, lugedes lehest, et teater vajab uusi kooriliikmeid ja  1928.a. saigi WW-st teatri koorilaulja. Seal sattus ta Tenno Vironi huviorbiiti ja see pani tema häälekoolile tugeva  aluse. Teatri ooperikooris paistis WW dirigentidele ja lavastajatele varsti silma ja talle hakati usaldama väikesi osi. 1932.a. antakse talle juba Jeletski osa PADAEMANDAS. Oma hääle eest sai ta kiita, aga lavaline esinemine jättis muidugi soovida. Andekale lauljale usaldati varsti nimiosa VÜRST IGORIS. A.Lemba kiidab tema baritoni, head lavavälimust, paraku esinemine pole nii vaba kui vaja. Kolmas suurroll Escamillo CARMENIS  oli veelgi õnnestunum, ka kramplik esinemine  asendus laval vabama olekuga. 1933.a alustas WW tööd Deemoni osaga Rubinsteini DEEMONIS. See roll eriti hästi ei õnnestunud. A.Lemba kritiseeris et WW oli laval süütu keerub, mitte aga paheline ja kuri Deemon, lisaks oli ta laval liiga staatiline. Küll aga leiti, et ta väliselt lausa Vrubeli Deemoniga sarnaneb. Edasi laulis ta Oneginit JEVGENI ONEGINIS. Siin oli tal tõsine  edu. Kiitust pälvis tema laul, samuti lavavälimus, profiil ja rüht. Vajaka jäi Onegini blaseerunud elumehelikkusest, aga leiti, et laulja on tublisti arnennud võrreldes Deemoni osaga. WW vokaaltehnika ja mänguoskus kasvas ja temast räägiti kui  heast ansamblilauljast. 1936.a. laulis  WW Silvio osa PAJATSITES, siin kujunes suurimaks elamuseks tema duett Neddaga, keda kehastas Ida Aav-Loo. Januszi osas Moniuszko ooperis HALKA  õnnestus WW ka hea karakterroll, lisaks  muusikalisele osale. 1930.ndate. teisel poolel jõuab (nüüdsest VV) oma tippvormi. Üheks hiilgerolliks kujunebs Olavi osa VIKERLASTES. Tema  areng ei kulge kitsa spetsialiseerumise suunas ( st ei vene, ei saksa ei itaalia bel canto), ta taotles mitmekülgsust nagu seda tegid enne teda ja tema  ajal ESTONIA tähed A.Arder, K.Ots, B.Hansen. 1937. lisanduvad VV rolligaleriisse Puccini kangelased Rance ja Scarpia. Ed. Visnapuu kiidabVV mõlemaid rollitäitmisi. Scarpia osatäitmine saab  ka Leedus vaimustatud vastuvõtu osaliseks. Kriitika märgib, et VV-l pole eriti suur hääl, aga tal on meeldiv tämber, väljapaistev kõlakuselt. Kiidetakse ta rollilahendust ja head mängu, head miimikat ja lausa kaunist lavavälimust. Hea oli kuulda kultuurset ja  andekat näitlejat. Need on töörohked aastad. VV õnnestub teha õpireis Pariisi. 1939.a. tähistatakse tema 10.aastat tööjuubelit ESTONIAS. VV on siis vaid 32 aastane. Tollastes intervjuudes märgib laulja, et teda paeluvad just vastandlikud ja äärmuslikud rollid. Kriitika leiab üksmeelselt et VV on saavutanud kindla positsiooni, ta on arenenud pidevalt paremuse poole. Tal on suurepärane häälematerjal, oskuslik rakendus ja kandvus kuni dramaatiliste pingeteni. Ta esinemistes on jooni, mille abil ületatakse ooperis kuiv  trafaretsus, teisalt aga hoiavad ära distsipliinituse ja jõuetu väljendumise. Õnnestumistele lisanduvad lipnik Listnitski partii ooperisVAIKNE DON ja 1940 suurepärase saavutusena krahv di Luna partii TRUBADUURIS. Sõja ajal ja saksa okupatsiooni ajal ei lisandunud midagi olulist. Peale sõda, nõuk. okupatsiooni aegade, laulis VV Tomskit PADAEMANDAS. J.Simm kiidab tema väljapaistvaid võimeid ooperis- kõlaküllane hääl, selge hääldus, lavaline  vabadus. VV laulab edukalt Oneginit, isameest NÄKINEIUS jpm.. Ungru krahvi roll Ernesaksa  TORMIDE RANNAS tõi VV-le 1951.a. riikliku preemia. Tolajal oli see suur tunnustus. 1963.a saatis RAT ESTONIA teeneka laulja pensionile.  See oli liiga varajane, aga nukralt pidi vanameister tõdema, et pealetuleva G.Otsa ja Tiit Kuusiku sära ja võimiste kõrval jäid tema oskused kahvatuks. Pensionipõlve pidas ta 17 aastat.
Andmed
: ESTONIA LAULUTEATRI RAJAJAID, Tallinn, 1981; K.Laane  ERAARHIIV;