Otsi maetut:

Saima Sõmer (a-ni 1956 Pastarus) (1933 – 2006) keraamik
Kultuurilooline haud
Metsakalmistu, U, KU2, 4/8, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Saima Sõmer 06.02.1933 08.05.2006 12.05.2006

Saima Sõmer (a-ni 1956 Pastarus) (1933 – 2006) keraamik
Sünd. 06.02.1933 Karksi Nuia
Surn. 08.05.2006 Tallinn
Saima sündis  Viljandimaal kaupmehe perekonnas. Õppis a-il 1940- 1947 Mõisaküla algk-s,  1947-1950 Tõrva kk-s, aga lõpetas 1951.a  Abja  kk-i. Asus edasi õppima1953.a. ERKI-sse , mille lõpetas 1959.a. Töötas peale kooli lõpetamist Televisiooni- ja Raadiokomitee kunstnikuna. A-st 1961 teotses vabakunstnikuna.  A-st 1965 oli ta KL liige.  A-st 1977.a. annetati Saima Sõmerile   ENSV teenelise kunstniku  tiitel.
Kunstiareenile astus ta kohe pärast kunstiõpingute lõpetamist 1959. aastal ning temast kujunes 1960. – 80. aastatel eesti keraamikakunsti üks juhtivaid figuure. Tähenduslik oli juba tema esimene suurem väljapanek 1965. aasta Tallinna Kunstisalongis korraldatud noorte keraamikute grupinäitusel koos Mall Valgu, Tiiu Lassi, Anu Ivaski, Luule Kormašova ja Naima Uustaluga. Sellest ekspositsioonist kujunes tollel perioodil meeldejääv, jõuline kunstisündmus. Sellel näitusel ei olnud liidreid. Iga esineja oli omaette individuaalsus, igaüks neist tajus keraamikakunsti esteetilist potentsiaali omamoodi. Saima Sõmer ilmutas ennast juba siis tundliku koloristina, eelkõige savikunsti maaliliste võimaluste kultiveerijana. Nii valmis keraamilisi serviise (SÜGISENE 1982), dekoratiivseid vaase ja vorme, värvikaid seinapilte ning suuri maastikulisi pannoosid nagu NATÜÜRMORT  KALAGA (1974) VALGE ÖÖ (1977), JÄÄMINEK (1984) LÕUNA-EESTI (1980), VARJUST VALGUSESSE (1989) jt.  Kunstniku aines oli loodus. Ta tunnetas seda emotsionaalselt, värvikalt, elurõõmsalt. Küllap realiseeris kunstnik siin oma Lõuna-Eestis veedetud lapsepõlve ja kooliaastate elamusi ja tähelepanekuid. Mahlakalt säravas koloriidis maalis Saima Sõmer keraamilisi natüürmorte. Neil kujutatu lausa pakatab küpsetes, küllastunud toonides. Kunstnik ei peljanud kasutada ka sädelevaid lüsterglasuure, mille suhtes eesti keraamika on olnud ju nii ettevaatlik. Saima Sõmer toob lüsterglasuuride metalse helgiga oma loomingusse pidulikkuse, lopsaka voolavuse. Lüstertöödest võiks nimetada  plaati PUHTA VEE RIKKUS, vaase MEREKIVID (kõik 1975) jt.  Oluline peatükk kunstniku loomingus ja eesti keraamikakunsti tollases üldpildis olid kunstniku suured seinapannood. Lähtudes looduse üksikmotiivist, merekarbist, kivist, taimedest, komponeeris ta neid tundlikult stiliseerides panoraamse tunnetusega suurejoonelisi maastikuvaateid. Neis võlub detaili tundlik modelleering ja ülipeen, täpne loodusetaju. Avara pilguga kunstnikuna pakkusid talle eneseavalduse võimalusi ka teised tarbekunstialad. Tuntud on  Saima Sõmeri aplikatsioonitehnikas seinavaibad nagu ALGUS, KOSK, SUURED RAHNUD (1983-1984). Kasutades villast riiet, vilti, lisaks käsitelgedel kootud vaimukaid detaile lõi ta taas kompositsiooniliselt suurejoonelisi, koloriidilt rikkalikke looduspilte. Ta on teinud nukke ning kavandanud 1980. aastal olümpiaregati maskoti VIGRI.
Saima Sõmer kuulub eesti kunstnike põlvkonda, kes avas meie tarbekunstile ukse edasiminekuks kõrgendatud emotsionaalsuse ja vaba vormikäsitluse poole. Ta tegi seda lopsakas, võluvalt isikupärases laadis. Saima Sõmer esines pidevalt eesti tarbekunstinäitustel, tema töid esitati rahvusvahelistel keraamikanäitustel Faenzas, Vallaurises ja Gdanskis. Viimati nimetatud väljapanekul autasustati kunstnikku medaliga. Saima Sõmera töid on USAs Metropolitani muuseumis, samuti Vallaurise keraamikamuuseumis ja Poolas Sopoti muuseumis. Saima Sõmer oli aastaid ka Eesti Kunstnike Liidu juhatuse liige ning aastatel 1972 – 77 liidu juhatuse sekretär tarbekunsti alal. Korduvalt oli ta valitud kunstinõukogude koosseisu. Sõbrad ja kolleegid tundsid Saima Sõmerit säravalt humoorika, elurõõmsa ja optimistliku kaaslasena.
 Andmed: EKABL, Tallinn, 1996; EESTI KUNSTI AJALUGU 2.kd, Tallinn, 1970;

Loe lisaks....