Otsi maetut:

Johann Muischneek (1883–1918), esimene Eesti Vabariigi eest langenu
Kultuurilooline haud   (Teenistuja)
Rahumäe kalmistu, V, LÄ C, 6-3, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Johann Muischneek 21.10.1883 25.02.1918 03.03.1918
Linda Soomre 24.07.1918 21.09.1996 25.09.1996
Maie Vader 09.03.1945 23.03.2006 20.05.2006

Johann Muischneek (1883–1918), esimene Eesti Vabariigi eest langenu
Sünd. 21.10.1883 Liivimaa Rauna khk.
Surn. 25.02.1918 Tallinnas
JM sündis Lätis, toonasel Liivimaal, Rauna (Ronneburgi) kihelkonnas talusulase Peter Muischneeki (ka Pēteris Muižnieks) ja tema naise Liene esiklapsena. Tema ristiisa oli isa vend Johann Muischneek (ka Jānis Muižnieks, sünd. 1865, hilisem Tallinna ärimees). JM-i vahepealse elukäigu kohta on andmeid vähe. Järgnevalt on teada, et XX saj. algul saabus JM Lätist Tallinnasse onu Johann Muischneeki ärisse äriteenijaks. JM-i sõjaväelise tegevuse kohta andmed puuduvad (ka surmatunnistuse põhjal oli ta tsiviilisik). Eesti Vabariik kuulutati välja 23.02.1918 Pärnus. Samal päeval asusid Tallinnas tegevusse Eestimaa Päästekomitee ning Omakaitse üksused ja õhtuks võeti võim üle. Punakaartlased taandusid, hoides oma kontrolli all veel ainult sadama ümbrust. 24.02. alustasid Tallinnas esimese Eesti Ajutise Valitsusena tööd Eesti Vabariigi võimuorganid. Trükiti ja levitati Eesti iseseisvuse manifesti, valitsus andis välja viis päevakäsku. Juba 1917. a. kevadel moodustas Tallinna Peetri Reaalkooli võimlemisõpetaja Anton Õunapuu Õppiva Noorsoo Roodu (ÕNR), kuhu kuulusid vanemate klasside õpilased nii reaalkoolist kui ka teistest pealinna koolidest. 23.02. hakkas ÕNR koos Omakaitse rühmadega Tallinnas patrullima. 24.02. õhtupoolikul saadeti üks noormeeste rühm vanalinna, sest oli saadud teada punaste plaanist vallutada sadama lähedal asuv elektrijaam ning seejärel tungida uuesti kesklinna suunas. Samal õhtul toimus esimene kokkupõrge punakaartlastega – nn. elektrijaama lahing. Tulevahetus omakaitserühma ja punamadruste vahel algas kell neli pärast lõunat Raekoja platsi lähedal. Punakaartlased kaotasid paar meest, mõned said haavata ja võeti kaasa. Taganevad madrused jõudsid vanalinna servale Paksu Margareeta juurde ning jätkasid taganemist elektrijaama poole. Omakaitselased liikusid samuti elektrijaama poole ning nüüd tabas neid tihedam vastutuli. Uue tulevahetuse algul sai omakaitselane JM rinnust raskelt haavata. Nüüd taganesid omakaitselased Paksu Margareeta varju, võttes kaasa raskesti haavatud JM-i, kes suri Tallinnas 25.02.1918 kell 9.30 hommikul. Surma põhjusena on märgitud langemine rikošetikuulist Rannavärava kaitsmisel madruste ja punakaardi vastu.
See 34-aastane lätlane, äriteenija JM, oligi äsja väljakuulutatud Eesti Vabariigi esimene sõjaohver. JM oli Oleviste koguduse I pihtkonna andmetes kirjas vallalise tsiviilisikuna. Ta maeti 03.03.1918 Niguliste kirikust Rahumäe kalmistule. Elektrijaama lahingu kirjelduses on Johann Muischneeki nimetatud reaalkooli õpilasrühma juhiks ja korraldajaks. See on ka mõistetav, sest ta oli juba 34-aastane mees. Hiljem aga hakati teda nimetama juba reaalkooli õppuriks või vilistlaseks. Segadust on lisanud tõsiasi, et JM-i onupoeg, kapten Johann Berend Gottlieb Muischneek suri 06.11.1918. Onupoegadel olid sarnased nimed, mõlemad olid tihedalt seotud sama perekonnaga ning surid samal, 1918. aastal. Kuna nii Johann Berend kui ka kõik tema kolm venda olid lõpetanud Tallinna Peetri Reaalkooli, on ilmselt seetõttu tekkinud legend, et esimene Eesti eest langenu oli reaalkooli õpilane või vilistlane. Ekslikud andmed tekkisid juba eesti ajal ja kandusid ühest kirjutisest teise. 2006. a. juhtis neile tähelepanu ajaloolane Küllo Arjakas, kes kutsus üles tõde välja selgitama. 2011. a. sattus Arjakase üleskutset lugema Muischneekide hõimlane, lätlanna Marina Levina, kes Läti ajaloolaste abiga uuris arhiividest välja, kust on JM pärit ja kes on tema sugulased. Tema uurimus avaldati 2013. a. Maalehes järjejutuna, kust selgub, kui hämmastavalt sarnased ja läbipõimunud on Eesti ja Läti ning eestlaste ja lätlaste saatused ja sugupuud. Palju aitas uurijat JM-i hõimlane, ajakirjanik Mati Soomre, kes avas tema ees Soomrete-Eylandtite-Muischneekide perekonnaarhiivi.
JM-i hauakohta säilitas läbi Nõukogude aja tema hõimlane Linda Soomre. See polnud nõuk. ajal sugugi ohutu tegevus. Eesti Vabariigi eest esimesena langenud JM-i viimset puhkepaika teadsid tollal ainult Helene Eylandt (sünd. Muischneek), Helene mees Arnold Eylandt ning Arnoldi õde Linda Soomre (sünd. Eylandt) ja tema pere.
Andmed:M.Soomre lt isikl. Saadud andmed;  http://blog.postimees.ee/240206/esileht/arvamus/193053_print.php; http://maaleht.delfi.ee/news/uudised/elu/jarjejutt-esimese-kangelase-lugu.d?id=65949098; http://g1.nh.ee/images/pix/jarjejutu-pais-65635842.jpg

 

Linda Soomre (1918–1996), Eesti esimene Briti Impeeriumi Ordu (MBE) auliikme ordeni kavaler

Sünd. 24.07.1918 Harjumaa Raikküla valla Kabala küla
Surn. 21.09.1996 Tallinna
Üks LS-i esivanemaid oli pärast Põhjasõda Rootsist Eestisse elama asunud sepp Eylandt. See elukutse kandus edasi – ka Linda vanaisa oli sepp. Isa Hans Eylandt oli mõisa viinapõletaja ning Linda tema pere seitsmest lapsest noorim. Isa ehitas Kabala küla Lõpe-Jaani talule uued uhked hooned, mis sarnanesid häärberiga. 1940. a. abiellus LS ärimees Villu Soomrega, kes 1941. a. mobiliseeriti Punaarmeesse.
Saksa okupatsiooni ajal elas LS Tallinnas, kus sai teate mehe surmast. Teade ei vastanud tõele, ent enne kui mees pärast sõda Eestisse jõudis, oli LS leidnud uue elukaaslase ja saanud sellega kaks last – poja (1944) ja tütre (1945). LS jäi elama laste isa juurde. Kui laste isa 1955. a. suri, töötas LS müüjana toidukaupluses. Seal oli palk väike ning aastaid töötas ta mitmel kohal. 1961. a. asus LS tööle Siselinna kalmistu juhatajana. Kalmistu kontorihoones oli ka tema pere korter. Ta oli korrektne ja asjalik töötaja, sisimas rahvuslane ja patrioot. LS püüdis ära hoida kultuuriväärtuste hävitamist ja lõhkumist. Tema hallata oli ka Tallinna Kaitseväe kalmistu. 1887. a. rajatud Kaitseväe kalmistule on peale Vabadussõjas langenud Eesti sõjameeste maetud ka 15 sama sõja lahingutes langenud Suurbritannia mereväelast. 1940. aastatel hakati Eesti sõjameeste haudadele peale matma Nõukogude sõjaväelasi. Kui 1960. aastate algul jõudis ülematmiste järg Briti mereväelaste haudade juurde, viidi kõigepealt mälestustahvlid minema ja peksti puruks. Nõukogude võimu kiuste hoidis LS brittide haudade rüvetamise ära – laskis nende matuseplatsile vedada mullakoormad ning veenis 30 aasta jooksul Talllinna garnisoni juhte, et see mullatagavara on hädavajalik kalmistu hooldustöödeks. Niisamuti hoidis ta puutumatuna kindralite Ernst Põdderi ja Johan Undi hauad. Briti mereväelaste hauad taastati 1994. a.
Samal aastal autasustas kuninganna Elizabeth II Linda Soomret vapruse ja väljapaistva panuse eest kahe riigi suhetesse Briti Impeeriumi Ordu auliikme ordeniga.
LS oli elutark, imposantse välimusega, hea huumoritajuga daam. Ta oli näiliselt väga avatud ja otsekohene, kuid ta oli inimene, kes teab, mida ja kellele rääkida. Tegin temaga pikka aega muinsuskaitsealast koostööd, aga alles üsna oma elu lõpul mainis ta, et tema põrm läheb puhkama Rahumäele, hõimlase Johann Muischneeki kõrvale.
Eesti Vabariigi eest esimesena langenud JM-i viimset puhkepaika teadsid vähesed – ainult Helene Eylandt (sünd. Muischneek), Helene mees Arnold Eylandt ning Arnoldi õde LS ja tema pere. LS-i kalmul avati 29.05.2005 Suurbritannia saatkonna eestvõttel sinna paigutatud mälestussammas. Andmed: M. Kask  ISIKL. SAADUD ANDMED; M.Soomre ISIKL. SAADUD ANDMED;  http://maaleht.delfi.ee/news/uudised/elu/jarjejutt-esimese-kangelase-lugu.d?id=65986652