Otsi maetut:

Aleksander Mohrfeldt-Mäevälja(1857-1938)
Kultuurilooline haud   (Vaimulik)
Rahumäe kalmistu, V, PA BII, 15-11, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Matilde Mäevälja 19.02.1953
Aleksander Mäevälja-Mohrfeldt 26.01.1857 08.08.1938 08.08.1938
Hildegard Põllaste 08.10.1976
Helmi Viitol 19.03.1892 23.04.1970 24.04.1970

 

Aleksander Mohrfeldt-Mäevälja (1857-.1938) vaimulik ja kirjanik

 Sünd. 28.01.1857 Järva-jaani khk.
Surn. 08.08.1938 Pikakose, Kõnnu v.

AM sündis Kagavere külas õpetaja peres. AM isa oli ka vennastekoguduse palvemaja jutlustaja. AM lõpetas Tallinna kreiskooli ja töötas peale seda  1875-77 õpetajana Põltsamaal. 1978.a. õppis TÜ-s veterinaariat, siis aga 1879-85 esialgu arstiteadust, hiljem usuteadust. Üliõpilasena oli väga aktiivne, taotles eesti üliõpilaste samaväärseks saamist teiste üliõpilastega. Oli VIRONIA CORP!  JA EESTI ÜLIÕPILASTE SELTSI asutaja ja  oli ka seltsi esimees. AM  oli ka Eesti rahvuslipu sünni korraldaja. Trikoloor oli esmalt mõeldud EÜS lipuna. K.A.Hermanni naine koos oma sõbrataridega valmistas lipu ja seda sõideti 22.05.1884. Otepääle pühitsema. Tartust sõideti välja nn "kanaarilinnuga" (omaaegne kollane pikkvanker) milles istusid vilistlased H.Rosenthal, E.Jannsen, H.Jannsen, L.Hesse, F.Ederberg ja J.Bergmann, seitsmes, B.Sperrlingk, ootas kirikuõpetajana Otepääl. Üliõpilasi oli 16, nende hulgas ka AM. 23. mail (vkj.) lipp õnnistati. Sõbralikus ja pidulikus õhkkonnas toimunud lipupühitsust kirjeldab AM oma mälestustes. Õppides puutus kokku ja sõbrunes AM J.Bergmann´i, K.A.Hermanni, J.Eiseni, F.Ederbergi jt.. Taolises viljastavas õhkkonnas hakkas ka AM ise kirjutama. Ta avaldas jutte ja õpetlikke lugusid esimeses eestikeelses ajakirjas MEELEJAHUTAJA, mille toimetaja ta alguses oli ja muutis selle tõsiseks ja sisukaks. Toimetas ka EESTI RAHVA KASULIST KALENDRIT, töötas EESTI POSTIMEHES ja avaldas mõne raamatukese. Lõpetas TÜ 1885 ja töötas oma prooviaastal Peterburi Jaani kirikus õpetaja dr.J.Hurda juures, oli seal ka 1886-87 abiõpetajaks. 1887 sai Novgorodi ev.-lut. koguduste ja sõjaväe õpetajaks. Venemaal töötas pea paarkümmend aastat edendades hariduselu ja aitas kaasa rahvakoolide asutamisele. 1908.a. kutsuti AM Tallinna Pauluse koguduse õpetajaks. Seal  töötas 1927.a.-ni, siis lahkus pensionile. AM oli olnud paralleelselt kirikuõpetaja na ka Tallinna koolides  eesti keele õpetaja ja  Tallinna praostkonna praost. Kirikuõpetajana koostas ta mõned usuõpetuse  õpikud mida on loetud  parimateks ja neid on kaua kasutatud  (KIRIKULUGU, PIIBLILOOD jt). On koostanud monograafia JAKOB HURT (1934).
AM oli abielus J.Hurda tütre Matildega,  kes on maetud tema kõrvale. Neil oli kolm last tütred Helmi ( oli pianist, abielus laulja K.Viitoliga, maetud AM kõrvale) ja Hildegard ning poeg Aalik. AM-i kui inimest kirjeldab L.Reiman omis mälestusis, kui ta siirdus muusikatundi Helmi Mohrfeldti  koju. Ukse avas keskmist kasvu blond härra, pastor AM. Ta kõneles sõbralikult, isalikult ja LR tundis end kohe koduselt. Ta oli soojasüdameline, hingekarjane jumala armust. Rääkis lihtsalt ja tagasihoidlikult,  püüdes mõista ja mõisteski, kõiges nägi ta midagi head. Temast lausa õhkus õilsust. Kui ta Pikakosel suri, siis kandsid küla noormehed oma õlgadel tema kirstu  kolm kilomeetrit kuni maanteeni,  kust läks matuseauto Tallinna. Pea kogu küla oli leinarongis. 
Tema abikaasa  Matilde, oma ema poolt saksa ja prantsuse segavereline  brünett daam, oli energiline, täis eesti vaimu, mis avaldus tema jõulises ja visas tegevuses Eestimaa heaks. Nii ema kui Helmi olid vaimukad, sädelevad, intelligentsed, aga kohati väga äkilised. Matilde aitas oma  abikaasat tema töös.
Andmed
: K.Laane ERAARHIIV; EBL, Tartu, 1926-29; L.Reiman RAMBIVALGUS SÜTTIB, Tallinn, 1991; AMorfeldt,  EESTI LIPP, mälestusi ja märkmeid.

Helmi Viitol-Mäevälja (a-ni 1936 Viitol-Morfeldt (1892-1970) pianist ja pedagoog
Sünd. 19.03.1892 Novgorod
Surn. 23.04.1970 Valgejõe
HV sündis pastor A.Mäevälja (Morfeldt) perre. HV oli Jakob Hurda lapselaps, tema ema Matilde oli viimase tütar. Kirikuõpetajal tuli küllaltki liikuda, pere kolis ja nõnda asuski HV peale üldhariduse omandamist  Petrogradis klaverit õppima. Õpingud toimusid 1911-17.a. I.Borovka muusikakoolis. 1917.a. lõpetas HV eksternina ka Petrogradi konservatooriumi. Pere naases Eestisse ja HV asus 1919.a. tööle Tallinna Konservatooriumi klaveriõppejõuna. Tallinna Konservatooriumi (esialgu Kõrgema Muusikakooli) klaveriõppejõudude pere oli tolajal üsna kirju. Nende hulgast leiame juba tuntud siinse klaveriõpetaja Alice Segali ja tema kooli õpetajaid. Oli teisi kohalikke baltisaksa pianiste, nagu näiteks Sigrid Hörschelmann-Antropoff (tema oli õppinud Berliinis). Oli noori pianiste, kes sõja tõttu pidid katkestama õpingud Peterburis  –  Erika Franz, Vanda Saarmann ja Vladimir Padva. Nemad lahkusid varsti lääne poole edasi õppima. Pikemalt jäi Konservatooriumiga seotuks HM, töötades siin kuni 1944.a.ni . HV esines esmalt ka solistina  sümfooniakontsertidel, hiljem oli peamiselt oma abikaasa klaverisaatja. HV abikaasa oli tuntud ooperilaulja Karl Viitol,  emapoolne onu aga pastor Rudolf Hurt. L.Reiman meenutab HV, oma klaveriõpetajannat,  ja tema perekonda  kui armsamaid ja truimaid sõpru. Tolajal veel preili H. Mohrfeldt oli väike, õrnake, tütarlapselik, punakasblondide rikkalike juustega. Oma õpilasi kutsus ta tibikesteks. HV oli suurepärane  õpetaja, kelle õpetamisviis oli vaba skemaatilisusest ja pedantsusest. Töö kluges kergelt ja elavalt, sealjuures oli HV põhjalik ja nõudlik. Õpilastel jäi tema juures õpitu kergelt meelde. HV-l  oli omadus panna omi õpilasi klaverimängu mõistma ja armastama. HV põdes ise  enne esinemisi tugevat rambipalavikku. HV oli intelligentne  (tal oli ju suurepärane lastetuba), vaimukas ja suurejooneline. Tal oli hea süda, ta oli lahke, vahel naiivne ja mõtlematult avameelne. Teinekord oli ta  äge ja äkilise vihaga nõnda kui ta ema Matildegi. HV abikaasa Karl Viitol oli ooperilaulja.(maet. Metsakalmistule). HV –l olid õde Hildegard ja vend Aalik.
H. ja K.Viitolile kuulus Hanno Kompuse projekti järgi Valgejõe orgu rajatud Pikakose suvetalu. Pikakosel käisid suvitamas tuntud kultuuriinimesed, kes olid pererahva sõbrad ja tuttavad. Nõnda ka L.Reiman, kes paljude muude kaunite hetkede kõrval meenutas, et  HV armastas Pikakoe jõe kaldal suurel kivil istuda, katteks vaid vallapäästetud juuksed, mis teda täielikult katsid ja sulakullana särasid.
1944.a. tabas HV ja tema abikaasat pommikillud kui nad  põlevast ESTONIAST koju ruttasid.  Karli riided süttisid ja HV palus abi võõrrahvusest sõdurilt,  kes koos põleva kuuega ka Karli kuldkella omastas. HV minestas, siiski pääses ta eluga, abikaasa Karl aga suri saadud haavadesse. Haavatud ja nõrk HV oli koos oma emaga Karli matustel, käitudes seal erakordse rahu ja väärikusega.
Pianisti ja pedagoogi HV-i elulõpp möödus  tõenäoliselt suures osas Pikakosel,  kust ta  aastatel 1946 – 1970 oma  sõbrale Selma Hallopile kirju läkitas.
H.V-l ja Karl V-l. ei olnud lapsi.
Andmed: EMBL, Tallinn, 1990; ESTONIA LAULUTEATRI RAJAJAID, Tallinn, 1981; A.Üksip MÄLESTUSED, Tallinn, 1975; L.Reiman RAMBIVALGUS..., Tallinn, 1991;