Georg Johannes Parikase (1880-1958) haud

Georg Johannes Parikas (1880 – 1958) fotokunstnik, filmipioneer
Sünd. 30.10.1880 Alliku v.
Surn. 22.10.1958 Tallinn
GJP sündis Järvamaal Alliku mõisa veskirentniku Peetri ja tema naise Mari Parikase pojana. 9 aastat hiljem sündis perre teine poeg Peeter (hilisem fotograaf).GJP alustas haridusteed  Laeva külakoolis, järgnesid Pilistvere kihelkonnakool, Viljandi linnakool ja Bormann-Heine eragümnaasium, mille lõpetas 1899. Vanemate kindel soov oli, et ta oma tuleviku põllu- ja metsamajandusega seoks ja GJP töötaski mõni aeg mõisates rentniku-praktikandina. Sajandi lõpus tutvus ta lähemalt fotograafiaga, peamiseks nõuandjaks ja juhendajaks oli tulevane Tartu linnaarhitekt Arved Eichhorn. 
1904. aasta mõjutas oluliselt vendade Parikaste saatust – kõigepealt isa surm, mis tõstis GJP pere eest vastutavaks, seejärel Peetri raske kopsuhaigus ja sellele järgnenud operatsioon. G JP esimene foto VASTSELIINA LOSSI VAREMED avaldati saksakeelses aastaraamatus  HEIMATSTIMME. GJP jätkas esialgu tööd mõisates rentnik-praktikandina, 1910. aastaks oli tal foto- ateljee avamiseks vajalik algkapital kogutud, vend Peeter aga saanud oma aja parima fotoalase ettevalmistuse. Vennad kolisid alaliselt Tallinna. Ühine eesmärk realiseerus 25. okt. 1910, mil Eestimaa kuberner andis vendadele tunnistuse ja loa ateljee ning kirjastuse avamiseks aadressil Kuninga t. 1. Ateljee loomisel ostsid Parikased fotograaf Spindleri endise äri koos hulga ülesvõtetega ja negatiividega, aja jooksul omandasid vennad  paljude teiste kogud koos autoriõigustega. Enamus neist oleks võinud hävineda, nüüd aga võib neid näha Parikaste fondides üle Eesti. Nende firma kandis nime FOTO PARIKAS (kasutati veel kummitemplit PARIKAS), tooted kandsid vaid seda signatuuri. Ning kui rääkida ateljeetöödest, siis vähemalt esialgu valmisid need mõlema venna osalusel. Peeter oma avatud loomu, hea suhtlemise ja seltskondliku natuuriga sobis ideaalselt ateljeefotograafiks. GJP oma talupoegliku põhjalikkuse ja rahuliku pedantsusega töötas laboris. Lisaks tavaklientidele, keda aastast aastasse aina juurde tuli, alustasid vennad pikemaajalist projekti, et jäädvustada kõik Eesti riigi-, kultuuri- ja avaliku elu tegelased. Nii võibki öelda, et vendade tandem jäädvustas elu eri valdkondi teineteist täiendades, andes tulevastele põlvedele küllaltki täpse ülevaate elust Eestis ajavahemikul 1910 – 1940. 
Eraldi vajab esiletõstmist vendade firma teine tegevussuund – kirjastamine. Eks selles töös oligi mõlema osalus hädavajalik, sest eesmärk oli üks – nende kirjastatud teosed peavad olema parimad. Nii see tükk aega ka oli. Juba 1911. aastal anti välja fotoõpik FOTOGRAAFIA ÕPPERAAMAT, mis osutus nii edukaks, et anti välja lõpuks neljas trükis. Lisaks ilmus aastate jooksul rida erinevaid fotoõpikuid, postkaarte, fotoalbumeid. 1920. aastal tähistati Tallinna 700. juubelit ning vennad koostasid kolm ühesugust albumit, need saadeti USA ja Prantsusmaa presidendile ning Suurbritannia kuningale. 1923. aastal valmis suurteos EESTI SÕNAS JA PILDIS, kus Eestit tutvustati eesti, inglise, prantsuse ja saksa keeles. Vennad Parikased tegid enesereklaami kõrvalt ära suure töö Eesti teadvustamiseks nii postkaartide näitusmüükidega erinevates Euroopa linnades kui ka albumite levitamisega. Sellele lisanduvad unikaalsed fotod Vabadussõjast., mida sõja algusest peale jäädvustas GJP, hiljem ka Peeter. Üsna loomulik oli vendade huvi  kandumine hetke säilitamiselt “liikuvatele piltidele”. Kampa astuti vendade Märskadega ning 10. septembril 1920. aastal registreeriti ESTONIA-FILM. Plaanid olid grandioossed kuni regulaarse filmitööstuse rajamiseni välja. Tipuks jäi 1924. aastal valminud ülevaatefilm FILMIKAAMERAGA LÄBI EESTI. Selle menu ulatus raja tahagi. 1921. aastal loodigi vendade initsiatiivil Eesti FOTO-KLUB (EFK). 1926.a. ilmusid aga vendadele konkurendid, tekkisid sisemised lahkhelid kolleegidega ja kahjuks ka vendadel omavahel. Peeter harrastas kerget ja laia eluviisi, GJP töötas üksi. 1932. a. lahvataski krahh, kuulutati välja ESTONIA-FILM -i pankrot. 
Omavahelistele vastuoludele vaatamata aitas GJP olukorda lahendada, ta võttis võlad enda kanda ja vormistas Peetri fiktiivselt ateljeesse tööle. Ent vennad vältisid üksteist elu lõpuni. GJP päästis  09.03.1944. nõuk. terrorirünnakust väärtuslikud negatiivid, osaliselt hävis ateljee ja labori sisustus, arveraamatud ja raamatukogu. Peeter emigreerus  Rootsi. Sõja lõppemise järel lubati GJP esialgu jätkata tööd ateljees, kuni see 1949. a. nõuk. võimu poolt natsiti. Pärast 1949. aastat kuulus ateljee Teatriliidule ja GJP-l lubati seal edasi töötada. Juulis 1958 tunnistati GJP esimese grupi invaliidiks: ta põdes kopsuvähki, millesse ka suri. 1972.a.suri Rootsis  Peeter Parikas. GJP oli ka väga agar ühiskonnategelane. Põltsamaal oli sealse Põllumeeste Seltsi liige, 1912-1918.a. Eesti Rahvahariduse Seltsi kirjandusharu liige. 1921-1924.a Eesti Turistide Ühingu juhatuse liige. Varjunimede all avaldas ta reisikirjeldusi ja novelle. GJP abikaasa oli Lilly P-s, neiuna Kõrv, oli J.Kõrvi sugulane,  kirjastaja J.Paalmanni emapoolse vanaema vennatütar. 
Andmed: K.Teder EESTI FOTOGRAAFIA TEERAJAJAID, Tallinn, 1972; EE 14 kd, Tallinn, 2000; EBL, Tartu,1926-29; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940; K.Laane  ERAARHIIV; M.Kask ERAARHIIV;  http://www.sirp.ee/archive/2000/24.11.00/Film/film1-1.html

 Loe lisaks...

Jakob Kõrv (1849 – 1919) ajakirjanik, publitsist, tõlkija

Sünd. 03.12.1849 Kokora v.
Surn. 06.09.1919 Bern
JK sündis Kodavere khk-s Paapsi k. talurentniku pojana. Ema suri nurgavoodis, isa abiellus hiljem oma naiseõega. JK kiindus oma vanaisasse , kes jutustas talle pidevalt Kaval-Antsu ja Vanapagana lugusid  ning muinasjutte. JK õppis esmalt kohalikus külakoolis, siis Kodavere kihelkonnakoolis. Pärast kihelkonnakooli lõpetamist töötas JK 1868–1874 Alatskivi Haavispeal koolmeistrina. 1874 siirdus Tartusse, et valmistuda ülemõpetaja eksamiks, õppis vabakuulajana TÜ-s a, seejärel  oli Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi kirjatoimetaja. M.Veske mõjul kasvas JK-i huvi kirjandusliku ja ühiskondliku tegevuse vastu. 1881 kutsus C.R.Jakobson ta tööle oma radikaalse ajalehe SAKALA abitoimetajaks. Viimase surma järel 1882 sai  JK-st kuni 1885. aastani SAKALA  vastutav toimetaja, lehe sisulist poolt juhtis siiski Rosalie Jakobson. J.K-i enda nimi on seotud ajalehega VALGUS Tallinnas, mille ta ostis 1882  Viru Eesti Seltsilt KALEVIPOEG. Sarnaselt SAKALALE võttis leht algul rahvusliku liikumise rahvuslik-radikaalse suuna, kuid muutus peagi, 1887. aastal, tsaarivalitsuse venestuspoliitika pooldajaks. Lehe tiraaž tõusis esmalt seetõttu, et JK avaldas rohkesti alaväärtuslikke põnevusromaane-tõlkeid. Peagi sai JK ajakirjandusilmas lausa kurikuulsaks oma pidevate kaebuste ja intriigidega teiste ajalehtede vastu,  kahjustas tsensor Jüri Truusmanni (1856–1930) kaasabil intriigide ja salakaebustega (seda jutustas ka J.Paalmanni poeg IP- MK) teisi eesti ajalehti ning sattus avaliku arvamusega konflikti. Oma osa oli tal ka EESTI KIRJAMEESTE  SELTSI sulgemises, kust ta varem välja oli heidetud. 20. sajandi algul kaotas VALGUS juba oluliselt lugejaid  ja 1906.a. müüs JK ajalehe K.A.Hermannile, trükikoja ostis 8000. tsaari kuldrubla eest aga kirjastaja  J.Paalmann (MK). JK jäi edaspidi ühiskondlikust tegevusest kõrvale, elas kirjanikuna 1912 Tallinnas. Talveperioodidel viibis JK ravil Šveitsis, kuhu asus hiljem elama alaliselt. JK-i kirjanduslik tegevus algas tõlgete ja muganduste avaldamisega juba  1870. aastatel. Oma ajalehe VALGUS väljaandmisel pööras ta ilukirjandusele suurt tähelepanu. Tema enda tõlketööst paistavad silma A.Puškini, L.Tolstoi, N.Gogoli ja J.G.Herderi teoste eestindused. Ägeda kriitika kutsusid ajakirjanduses esile JK-i algupäraste „eesti juttudena” esitatud, ent mugandusteks osutunud LUIGEMÄE OLLI (F.R. Chateaubriand) ja KIIRED KOSJAD (A. Theuriet). Tema  tõeliselt algupärane
 peateoseks on jutustus KINDEL EESMÄRK, mis hakkas ilmuma samuti esmalt järjejutuna (1888). Teoses kujutatakse kärneripoisi teed miljonäriks, stiililt ja sisult jääb teos vähenõudlikuks, lamedaks ja trafaretseks. Sarnaselt mõjuvad ka  tema Tallinna ja Peterburi elust rääkiv jutustus MEHE ARMASTUS ning romaan ÖÖ JA KOIT, mis kujutab mõisniku ja talurahva vahelist võitlust 18. sajandi lõpul. 
Oma kirjanduslikke seisukohti tutvustas JK ka arvustajana, peamiselt oma ajalehe VALGUS  veergudel, jäädes opositsiooni 19. sajandi lõpul tärkava uue, realistliku kirjandusvooluga. Oli Ed.Vilde vastane. 
Tõlketegevusega seotult valmis JK-l WENE-EESTI SÕNARAAMAT (1889). Ta
 tegeles ka rahvaluule kogumisega, kirjutades üles Kodavere muistendeid, avaldas VALGUSES Kaval-Antsu ja Vanapagana lugusid ja esitas mitu rahvaluulealast ettekannet EKS-s. Seltsi toimetiste sarjas ilmus 1881 tema koostatud EESTI-RAHVA MUISTEJUTUD JA VANAD KÕNED, mis oli pühendatud Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäevale. JK-i muistendeid on köitvad ja heas stiilis, enim tuntakse muistendit VEEALUSED. JK suri 1916.a. kõrges eas Bernis Waldau närvikliinikus. Kirjaniku tuhk maeti 1981 Tallinna Rahumäe kalmistule koos ta noorima tütre Alice tuhaurniga (Tallinna tuntud keelteõpetaja, suri Iru vanadekodus). Neil oli 1.03. 81.a. ühine matusetalitus.
J.K oli abielus Anna Keesiga (maetud Kalamaja kalmistule). Neil oli  kolm last. Poeg Heirich oli oma vaadetelt pahempoolne, tütar Helmi mürgitas end ära, ja Alice. JK oli sugulussidemeis kirjastaja  J.Paalmanniga ja JG.Parikase naisega, kes oli neiuna Kõrv.
Andmed: EBL, Tartu, 1926-29; EKL, Tallinn, 2000; Fr.Tuglas EKS, Tallinn, 1958; http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=24&table=Persons; K.Laane ERAARHIIV; M.Kask ERAARHIIV;

 Loe lisaks...