Otsi maetut:

Pealeht > Tallinn > Tallinna kalmistud > Metsakalmistu >

Hauaplatsi kasutajale

Roman Matsov (1917 – 2001) dirigent ja pedagoog
Kultuurilooline haud   (Muusik)
Metsakalmistu, V, H, 15, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Asmik Matsov 02.07.1919 11.10.2003 16.10.2003
Mark Matsov 19.08.1943 11.03.2011 16.08.2011
Roman Matsov 27.04.1917 24.08.2001 29.08.2001

 

Roman Matsov (1917 - 2001) dirigent ja pedagoog
Sünd. 27.04.1917 Petrograd
Surn. 24.08.2001 Tallinn

R M sündis muusikalembese, noormehena metropoli siirdunud eestlasest raamatupidaja Voldemar Matsovi (Maatsoo) ning Maria teatri ukraina-abessiinia verd koorisoprani Helene peres. Kodus valitses sõbralik akadeemiline õhkkond, musitseeriti kolleegidega, vesteldi vene, prantsuse ja saksa keeles. Seitsmeselt algasid RM viiuli- ja klaveritunnid. Üldaineid õpetas lastele koduõpetaja. Kui kogu pere varem opteerinud isaga 1929. aastal Tallinnas jälle kokku sai, jätkusid õpingud juba Sophie Heinrichsi, seejärel Theodor Lemba ja Johannes Paulseni juures. Parima võimaluse üldhariduseks pakkus saksa reaalgümnaasium, kus käisid koolmeistriks isegi professorid Tartust. Kooliorkestris mängiti aga Haydni, Mozarti, Schuberti ("Lõpetamata sümfooniat"!) jt. muusikat. Musitseeriti vene ja saksa seltskonnas. RM oli 1938. aastast viiuldaja Ringhäälingu sümfooniaorkestris. 1939. aastal täiendas R M end Berliinis Georg Kulenkampffi ja Walter Giesekingi juures ning 1940. aastal Leningradi konservatooriumis. Samal aastal lõpetas korraga kahel erialal-viiul ja klaver. Astus Leningradi blokaadi päevil koos kaastudengitega vabatahtlikult Punaarmeesse. Sai Leningradi all raskesti haavata, pillimäng tuli jätta. Kuid 1942. aastal leiame temagi ERKAst, kus ta asus töötama orkestriga. Sestap kutsuti noor autodidakt 1944. aasta sügisel Tallinnas taastatava ERSO juurde. Dirigeerimisoskusi õppis-täiendas ta Leningradis ja võitis 1946. aastal samas üleliidulisel konkursil teise preemia (esimest ei "tohtinud" perifeeriasse anda). Järgmisest sügisest usaldati tal TRK dirigeerimis- ja kammeransambliklassis juba teisi õpetada. Konservatooriumiga jäi RM lõpuni seotuks (aastast 1977 professorina). Tema juhendamisel on õppinud Vallo Järvi, Erich Kõlar, Peeter Lilje, Endel Nõgene, Tõnu Kaljuste, Jüri Alperten, Arvo Volmer, Toomas Vavilov, Olari Elts jt. 1950. aastal tõusis ta 13 hooajaks ERSO peadirigendiks. Aastail 1950-1963 oli ta Eesti Raadio SO peadirigent, 1944-1950 ja 1963-1988 koosseisuline dirigent. RM mängis läbi tohutu repertuaari - kogu eesti ning põhiline osa vene ja lääne klassikast, omal kohal oli ka XX sajandi muusika. Aukoha pälvisid RM valikul D.Sostakovitš (rida sümfooniate teisi-kolmandaid ettekandeid koostöös heliloojaga) ja Beethoven peaaegu kõigi orkestriteostega. Sündmusteks kujunes Bachi, Händeli jt. sakraalsuurvormide juhatamine, seda enam, et neid saatsid alatasa võimude keelud, mida ta ignoreers.Usuküsimustes enam kui tolerantse R Mi jaoks ei eksisteerinud poliitikat, tema teenis muusikat, mille keskmesse asetas elu lõpuni siiski Bachi, kõige ülevaima tema meelest, eriti MATTEUSE-PASSIOON-I,  kirjanduses on samal tasandil Homeros. 1950. aastatel juhatas ESTONIA teatris ka ooperietendusi. Kontsertturneed on kandnud R M-i poole aastasaja jooksul korduvalt loendamatutesse saalidesse, alates Tallinnast ja Moskvast ning lõpetades kaugete Siberi linnadega, mõnel määral rajagi taha. RM oli ENSV rahvakunstnik (1967) ja  Valgetähe III klassi teenetemärgi kavaler (2001).Kaasaegsed naismuusikud meenutavad,  et RM võlus neid juba oma välise isikuga,  tume, lokkis pea ja väga kaunis rüht! Temaga lähemalt tuttavaks saades imetlesid kõik tema härrasmehelikkust, alati suudles oma vestluspartnerist daami kätt.
RM  taunis kadedust ja soovitas sellest omadusest tarkusega üle olla. Arvuteid nimetas ta prohvetlikult meie traagiliseks tulevikuks.
R.M. poeg Mark Matsov oli stsenarist ja ajakirjanik Moskvas, minia Vilma Matsov oli viljakas tõlkija.
Kuni viimaste kuudeni trotsis 85 aastane RM aastaid vähktõbe, töötades orkestrite ja noortega päevast päeva edasi, andes jääjatele selgesti märku: ei tule mitte kurvastada, kui teda enam ei ole, tuleb rõõmustada, et ta meil oli.
Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000; EMBL, Tallinn, 1990; http://www.sirp.ee/archive/2001/31.08.01/Muusik/muusik1-7.html

Loe täiendavalt...