Otsi maetut:

Karl Jungholz (1878-1925); Theodor Altermann (1885-1915)
Kultuurilooline haud 1222,1223   (Teatritegelane)
Siselinna kalmistu, VK, K III, 5-5, kirstuplats
Laadimine
https://www.haudi.ee/uploads/burialplace_4d6f93d9e24a3.jpg
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Theodor Altermann 01.01.1885 01.01.1915 02.01.1915
Karl Jungholz 09.12.1878 26.11.1925 01.12.1925

 

 Karl Jungholz (1878 -1925) näitleja, lavastaja, teatrijuht

 Sünd.21.12.1878 Kivijärve v.

 Surn.26.11.1925 Tallinn

Karl Jungholz (pseud. Noorlein) sündis 21. detsembril Jõgevamaal Kivijärve vallas sauniku peres. Vanemad asusid peatselt Tartu. Nende juures üürisid tuba Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi näitlejad, kelledega tutvus ka KJ ja juba 8 aastasena avanes tal võimalus tutvuda teatrikulisside taga toimuvaga kui ka teha kaasa massistseenides ja lastekooris. Jungholz õppis H.Treffneri eragümnaasiumis. Vaesuse pärast jäi see pooleli. Aastast 1894 töötas Tartus C. Mattieseni trükikojas, kus omandas trükiladuja kutse. Selle kõrval  tegutses tõsiselt ja intensiivselt teatriga autodidaktina. Sellisest huvist innustatuna tegi üle tuhande  kilomeetrise jalgsirännaku Pariisi taskus vaid 3 rubla. Aastatel 1901-1905 tegutses TAARA SELTSI näitleja ja näitejuhina, tõi seal esimesena Eestis lavale kaasaegset realistlikku näitekirjandust (H. Ibsen, H. Sudermann, M. Halbe jt). (TAARAS mängisid ka Ed.Hubel, M.Martna, A.Simm, K.Mägi).1905-1907 täiendas oma teatriharidust Berliinis E. Reicheri kõrgemas teatrikoolis ja Humboldti ülikoolis. Aastatel 1907-1908 töötas Jungholz VANEMUISES näitejuhi abi ja näitlejana, kuid sattus konflikti teatrijuht K. Menninguga, mistõttu oli sunnitud VANEMUISEST lahkuma. Jungholzist sai aastateks 1909-1914 ja 1915-25 ESTONIA lavastaja ning näitleja, aastast 1919 direktor. 1918/19 Pinna lahkub ESTONIAST ja tema asemele tuleb K.Jungholz kes suudab moodustada arvestatava ooperitrupi ja luua häid ooperilavastusi. Sellel kõigel ju puudus igasugune eelnev arenguliin. Aastatel 1914-1915 oli Jungholz Pärnu ENDLA  juht. 1917 oli Näitlejate Liidu asutajate seas (valiti selle esimeheks). On osalenud Tallinna Meestelaulu Seltsi, Tallinna Maleklubi ja Eesti-Soome-Ungari Liidu tegevuses. Asutas teatriajakirja Valge Raamat (1918) ning on kirjutanud teatriartikleid (ilmunud raamatus „„Estonia" teater 1906-1924" I, 1924). Jungholz on pälvinud tunnustavaid teenetemärke Soomelt ja Prantsusmaalt.K J lavastuste nimekiri on pikk, olgu nimetatud W. Shakespeare'i „Othello" (1910), „Kuningas Lear" (1911) ja „Hamlet" (1913); A. Kitzbergi „Püve talus" (1911), „Tuulte pöörises" (1911) ja „Libahunt" (1915), E. Vilde „Tabamata ime" (1925), G.Verdi RIGOLETTO (1922) „Aida" (1923) (A.Lemba nimetab seda Eesti muusikaelu suursündmuseks), F. Schilleri „Wilhelm Tell" (1921), H. Ibseni „Rahvavaenlane" (1909), „Nora" (1904, 1910, 1914, 1916), „Hedda Gabler" (1914) jpm.
Paul Pinna on oma mälestustes Jungholzi iseloomustanud kui teatriteoreetikut, kes ikka kõrgemates sfäärides hõljus. Siiski lavastajana oli Jungholzil selge arusaam, missugune näidendis kujutatav välja nägema peab, ta taotles oma lavastustes tegelaste psühholoogia ja neid ümbritseva olustiku täpset edasiandmist. Pinna ja KJ olid lähedased, isegi sõbrad. A.Üksip ei pooldanud K Jungholzi leides et ta oli vanamoodne ja tema aeg oli möödas, neil oli mingi isiklik vastuolu. Ometi ei saa Üksip´ki eitada K J tugeva küljena tema teravat kogenud silma mis laval igat ebatäpsust märkas, samuti teda kui tugevat administraatorit . Nende tähelepanekutega ühinevad mitmed teatriga kokkupuutunud.- H.Kompus, L.Kalmet, K.Kask jt. A.Lauter meenutab et KJ oli näitlejaile suureks õpetajaks ehkki ta peab Altermanni näitlejana siiski andekamaks. Lavastajana armastas KJ eesti algupärandit eriti Kitzbergi ja Vildet (kellel suur roll Eesti teatri arenguloos). KJ oli omamoodi teatrifanaatik. K J üks suurim teene oli et ta tutvustas eesti publikule realistlik-naturalistlikku draamat, kultiveeris seda kerge žanri asemel mida üldiselt mängiti. Teiseks teeneks tuleb pidada ESTONIA lavatehnilise külje täiustamist muutes selle võrdseks Euroopa moodsaimate teatritega. Tuleb rõhutada ka tema suurt valgustus-selgitustööd noorte näitlejate õpetamisel ja näitekunsti-kursuste korraldamisel.

Andmed: EBL, Tartu,1926-29; P.Pinna MINU ELUTEATER...., Faatum, 1992; A.Lauter KÄIDUD TEEDELT, Tallinn 1979,1982; H.Kompus MAAILM ON..., Tartu 1996; A.Üksip MÄLESTUSED, Tallinn, 1975; L.Kalmet POOL SAJ...., Tallinn, 1982; ESTONIA LAULUTEATRI..., Tallinn, 1981; K.Kask TEATRITEGIJAD,.., Tallinn,1970; http://kreutzwald.kirmus.ee/et/kreutzwaldi_sajand

   

Muinsuskaiteregister. Loe lähemalt...

  

 

Theodor Altermann (24. november 1885 Kohila vald Visja küla – 1. aprill 1915 Tallinn) oli eesti näitleja ja lavastaja.

Tema isa, Jüri Altermann, kes ise oli pärit Simuna kihelkonnast, rentis Tammiku mõisale kuuluvat Visja kõrtsi.
Õppis ja sai nagu Paul Pinnagi oma esimese teatrikogemuse Tlinnakoolisallinna .
Theodor Altermann alustas lavategevust 1902. aastal Estonia näitetrupis.
Aastal 1906 rajas koos Paul Pinnaga kutselise Estonia teatri ja oli selle andekamaid lavajõude. Alates 1910. a andis ta koos Paul Pinnaga välja esimest Eesti teatriajakirja "Näitelava".
 Uue "Estonia" teatrimaja avamisel 1913. a tõusis Theodor Altermann lavale eesti teatri esimese Hamletina. Paljude osatäitmiste seas mängis ta eesti teatrilukku oma kaks tipprolli: "Tabamata ime" ja "Pisuhänd", olles ise ka mõlema esiklavastaja.
Altermanni kui näitlejat iseloomustas temperamentsus, tugev elamusjõud, psühholoogiline veenvus ja loominguline intensiivsus. Näiteks teatrihooajal 1907–1908 lavastas ta 11 näidendit ja täitis 33 osa. Sellise pingega jätkus andeka näitleja-lavastaja töö kuni varase surmani 1915. aastani.
Kaasaegsete mälestustes ja kriitikas on Theodor Altermanni hinnatud kui mitmekülgset, temperamentset ja meisterlikku näitlejat. "Tema surm on eesti teatri suurim kaotus," on öelnud Voldemar Panso.
Altermanni kaasaegne, "Vanemuisest" kutselise teatri teinud Karl Menning: "Pilt, mis Altermannist meie mälestustes elama jääb, on pilt noorusest. Niisugusest noorusest, mis meile enam igatsus ja unenägu on kui elusünnitus. Noorus täis naeru ja rõõmu, täis hoolimatust ja ülemeelikust, täis tuld ja kirge, mis nagu kevadine torm kaasa kisub. Kui Altermann näitelavale astus välkuvate silmadega, võidurõõmsa naeratusega, oma vastupanemata nooruse kindlusega, siis oli ta ennem juba võitja, kui lahing veel alganud. Kohe olid algusest peale need nägemata sidemed näitelava ja pealtvaatajate vahel olemas, mis näitlejale nii väga tähtsad on ja mis tihti hulga võimist üles kaaluvad. Igaüks, kes Altermanni näinud, on seda mõju tunda saanud, sellele ei saanud ka vastu panna, kui arvustamine üles kerkis ja kõigega rahul ei suutnud olla."
Näitlejate ühise hauatähise kujundas skulptor Juhan  Raudsepp,  dolomiidist pronksportreedega sammas püstitati 1929.a. 1992.a. pronksportreed varastati. Nüüdseks taastatud. (M K)

 

Muinsuskaitseregister. Loe lähemalt...