Maetu otsing


Lembit Jaanits (1925 – 2015) arheoloog
Kultuurilooline haud
Tallinna Pärnamäe kalmistu, VI, 10/3, E-135, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Lembit Jaanits 22.01.1925 05.07.2015 29.07.2015
Veera Käsper 30.07.1973 02.08.1973
Elina Öpik 06.10.1928 20.07.2006 28.07.2006

Lembit Jaanits (1925 – 2015) arheoloog
Sünd. 22.01.1925 Tartu
Surn. 05.07.2015 Tallinn
Lembit Jaanits oli Tartu poiss. Ajaloohuvi,  huvi eriti kaugema  mineviku vastu, tärkas tal juba koolipõlves, seda huvi süvendas  Indreko ja  Moora teoste lugemine. Lõpetas keskkooli 1942. aasta kevadel, mil Tartu Ülikool sõja tõttu uusi üliõpilasi vastu ei võtnud. Lõpuks õnnestus tal filosoofiateaduskonda sisse saada. Ta püüdis käia võimalikult paljudel mitmesugustel loengutel, püsivamalt jäi kuulama Richard Indreko arheoloogia-, Gustav Ränga etnograafia-, Armin Tuulse kunstiajaloo- ja Friedrich Puksoo bibliograafialoenguid. 1943. aasta augustis õnnestus osa võtta Indreko juhatatud kaevamisest Tamula neoliitilisel asulakohal, viimase Rootsi põgenemisel uurimistööd katkesid. Sama aasta lõpus avanes võimalus saada tööd Tartu Ülikooli arheoloogiamuuseumis. Seal tuli tegelda ka sõja tõttu muuseumileidude pakkimisega ja nende evakueerimisega mitmesse kohta maale. Arheoloogiat luges ainult Indreko, kuna Moora oli ülikoolist eemaldatud. Õpetajaks oli ka tuntud paleoliitikumi uurija Pjotr Jefimenko. Lembit Jaanitsaga  koos osalesid loenguil ka  Leo Metsar, tihti oli seal ka juba tollal luuletav Kalju Lepik, kunstiajaloolane Tiina Nurk jt. Majandusolud olid okupatsiooni  ja sõjajärgsel ajal kehvad. Väga palju üliõpilasi mobiliseeriti, allesjäänutel tuli varuda ülikoolihoonetele talveks küttepuid. Peale sõda jäi Lembit Jaanits arheoloogiamuuseumi tööle laborandina. Jätkas samal ajal õpinguid ajaloo-keeleteaduskonnas,  1944/45. õppeaastast alates kehtestati Nõukogude ülikoolis kasutatav kursuste süsteem,  Lembit sai II kursusele. Õppeaasta kujunes pingeliseks, kuna ta käis ka tööl. Nõukogude ülikool  meenutas aga kooliklassi, kus oli loengutel käimise kohustus, oli kursusevanem ja kus oma osa etendas ka komnoorlus.  Arheoloogiale spetsialiseerunud tudengeid oli tollal üsna vähe. Koos L.Metsariga (hiljem kirjanik) võttis Lembit Jaanits osa pea kõigist tol ajal mitte just arvukaist arheoloogilistest kaevamistest. 1945. aastal toimusid need Põhja-Tartumaal Nava kivikalmel, 1946. aastal peale Nava veel Kohtla-Järve kivikalmel, Tamula neoliitilisel asulakohal ja Lõuna-Tartumaal Lootvina osalt keskaegsel kalmistul. 1947. aastal tuli temal kui lõpetajal Põhja-Tartumaal Toovere tarandkalmel Moora juhatusel kaevamistööd plaanistada ning koostada teaduslik aruanne. Enamiku erialastest loengutest pidasidki Moora, mõned ka Vassar. 1947/48. õppeaastal  kaitses Lembit Jaanits diplomitööd Tamula noorema kiviaja asulakohast ja matmispaigast.
  Lembit Jaanitsa peamine õpetaja ja eeskuju oli muidugi professor Harri Moora, kellelt sai palju teadmisi nii loengutel kui ka igapäevases töös, aga ka suhtumises esiajaloosse kui uuritavasse objekti. Eeskujuks kiviaja uurimisel oli ka Soome teenekas esiajaloolane Aarne Äyräpää. Kui aastal 1947 loodi Eesti NSV TA Ajaloo Instituut, mille juurde moodustati ülikooli arheoloogide ja kogude baasil arheoloogia sektor, asus sinna tööle laborandi ja nooremteadurina ka Lembit Jaanits. Ülikoolipäevil välja kujunenud huvi kiviaja vastu konkretiseerus hiljem selle noorema järgu – neoliitikumi uurimiseks, saamaks teada, millega kõik  algas, aga ta imetles ka tollaste kivi- ja luuesemete ilu.  Pärast kandidaadiväitekirja NEOLIITILISE JA VARASE METALLIAJA ASULAD EMAJÕE  SUUDMEALAL.  (ilmus hiljem venekeelse monograafiana) kaitsmist 1954 valiti ta vanemteaduriks. Akadeemik Harri Moora surma järel 1968 määrati Lembit Jaanits arheoloogiasektori juhatajaks. Tema eesmärk oli kogu Eesti kiviaja, eriti aga neoliitikumi ainese kronoloogilisse järjestusse asetamine. Selleks andsid aluse Emajõe suudmeala asulakohad, iseäranis Akali. Seal ilmnes ka varem fikseerimata varaneoliitilise kultuuri olemasolu, mida umbes samal ajal Narva jõe alamjooksul uuritud asulakohtade järgi hakati nimetama Narva kultuuriks. Tööd jätkusid arheoloogiliste kaevamistega Pärnu jõe alamjooksu piirkonnas, Kunda Lammasmäel ja Kunda järve ümbruses. Hiljem uuris ka teisi muistseid asulakohti. Lembit Jaanitsa kaevamistel Sindi lähedal avastati meie kõige varasem, Pulli asulakoht. Oma põhiseisukohad on ta avaldanud kahes mahukas suurteoses, EESTI ESIAJALUGU 1982 (riiklik teadus- preemia 1983) ja EESTI TALURAHVA AJALUGU (1992). Temalt pärineb ka praeguseks üldiselt aktsepteeritud teooria tüüpilise kammkeraamika kultuuri soome-ugrilisest päritolust. Lembit Jaanits, rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud uurija, on olnud järjekindel ja viljakas. Ta oli üks esimesi eesti arheolooge, kes mitte ainult ei mõistnud täppisteaduste tähtsust arheoloogias, vaid asus neid ka praktikasse rakendama. Juba 1948. aastal kasutas ta Tamula ja Villa asulakohtade uurimisel fosfaatanalüüsi, mis võimaldab määrata asulakoha intensiivsemalt kasutatud piirkonnad. Ühena esimestest Nõuk. Liidus hakkas ta kiviaja muististe dateerimisel kasutama radiosüsiniku meetodit. Tulemuslik oli koostöö geoloogide ja paleobotaanikutega. Tänu oma laialdastele teadmistele, täpsusele ja tõenäoliselt sünnipärasele võimele eristada olulist ebaolulisest on Lembit Jaanits jäänud tänaseni hinnatud teatmeteoste artiklite autoriks ja teadusartiklite toimetajaks. Järjekindel süsteemne loogika ja muhe huumor, mõnikord aga lausa hammustav sarkasm, tegid Lembit Jaanitsa sõnavõtud teaduslikes diskussioonides ning ka lihtsalt kolleegidevahelises vestluses nauditavaks. Mitte vähem tähtis pole olnud tema osa uue kiviajauurijate põlvkonna kujundamisel. See lubab tõdeda, et Lembit Jaanitsa ajastu kestab. Ja tõesti Lembit Jaanits jäi ka peale pensionileminekut 1993.a. seotuks töökoha ja kolleegidega, võttes osa Arheoloogiaseltsi  iga-aastastest koosolekutest, rõõmustades päästkaevamiste  rohkuse ja  arheoloogide juurdekasvu üle.
Lembit Jaanits oli abielus, peres kasvas poeg Kaarel, samuti arheolooog ja tütar Enel  kes oli tunnustatud botaanik – lihhenoloog.
Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000; http://tutulus.ee/lembit-jaanits-mees-kes-tahtis-teada-saada-millega-koik-algas/; Peets, J. Lembit Jaanits 75 // EAA, 4: 1. – 2000. – Lk. 86–87 : portr; Saluäär, U. (koost.) Lembit Jaanitsa avaldatud tööd : Publications by Lembit Jaanits // MT, 8. – Tallinn, 2000. – Lk. 19–26¸; epl.delfi.ee/news/arvamus/lembit-jaanits-ja-tema-ajastu?id=50782148

 Loe lisaks....