Maetu otsing


Max Laosson (1904-1992)
Kultuurilooline haud   (Kirjanik)
Tallinna Pärnamäe kalmistu, VI, 10/3, E-126, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Frooni Eichler 16.02.1973 20.02.1973
Ida Eichler 03.08.1977 06.08.1977
Maks Laosson 10.08.1904 04.09.1992 10.09.1992

Maks (Max) Laosson (1904 –1992) publitsist
Sünd. 10.08.1904 Tarvastu v.
Surn. 04.09.1992 Tallinn
Maks Laosson sündis  Viljandimaal  Ämmuste kooliõpetaja pojana. Ta õppis I maailmasõja ajal Kroonlinnas vene gümn.-s. A-il 1912 – 1924  õppis Tartus H.Treffneri gümn.-s. A-il 1924 – 1930 õppis TÜ-s filosoofiateaduskonnas. A-il 1947- 1948  õppis Moskvas ÜK (b)P kõrgemas parteikoolis kursustel ja 1950- 1956 Moskvas Gorki-nim.  Kirjandusinstituudis.  A-il 1932 – 1933 andis Tarus välja ateistlikku ajakirja RATSIONALIST. Avaldanud ühisk. mõtte ajalugu käsitlevaid teoseid ADAM SMITH COMTE ja ajaloolist materialismi propageerivaid artikleid.  Peale  Eesti okupeerimist Nõu. Venemaa poolt astus Max Laosson  1940.a. EKP.-sse ja võttis aktiivselt osa eesti ühiskonna sovetiseerimisest. Oli ajalehe  POSTIMEES (TARTU KOMMUNIST) vast. toimetaja a-il 1940-1941, samas ka kirjastuse LOODUS peadirektor ja riigi kõrgemas kunstik.-s marksismi-leninismi õppejõud. II ilmasõjas oli Nõuk. armees Tartu hävituspataljoni komissar, seejärel aga töötas ajakirjanikuna mitmetes Venemaa linnades, sh ka Leningradis ja  Moskvas, kus ta oli 1943.a. ajalehe RAHVA HÄÄL toimetuses. A-il 1943- 1944 oli ta Leningradi  raadiokomitees eestikeelsete saadete peatoimetaja.  1944.a. naases Eestisse, olles siin parteitööl ja a-il 1945-1949 ajaleht RAHVA HÄÄL vastutav toimetaja. A-il  1950-1953 oli Max Laosson  ENSV kunstide valitsuse juhataja, ta pandi nõuk. võimurite poolt sellele kohale Ülo Taigro asemel ja tema oli kompartei hääletoruna  eesti loovharitlaskonna vaenamise ja väljasuretamise peaideoloog. Oli ka ENSV Ülemnõukogu I ja II ks. saadik, hiljem vabakutseline Tallinnas.   Max Laosson oli  EK(b)P Keskkomitee liige. A-il 1967- 1970 oli ta  ENE kirjanduse ja  kunsti toim.juhataja. Max Laosson kogus tuntust 1940.ndate lõpus 1950.ndate alguses riigitruude artiklitega, nagu MÕNINGAIST EESTI KIRJANDUSTEADUSE JA KIRJANDUSKRIITIKA  KÜSIMUSTEST. Just selles artiklis hindas ta XX saj. Eesti kirjandusklassikat ja kirjanikke ümber stalinistliku  kultuuriigenotsiidi printsiipidel. Selle eest sai ta üleliiulise ja ka kohaliku kõrge parteilise tunnustuse. Ta võeti KL liikmeks ja talle annetati  Nõuk.Eesti preemia ja ta hakksa toimima  normatiivse eeskujuna  teistele  kirjandusteadlastele ja kriitikutele. Max Laosson läks 1956.a. üle kultuuriliberaliseerijate poolele ja algatas diskussiooni oma äsjaste mõttekaaslaste vastu,  kirjutades neist satiirilisi esseenovelle. Tema hilisemad artiklid nagu HEGEL JA ESTEETIKA  jt käsitles ta esteetika, filosoofia ja ideoloogia seoseid. Avaldas ka mitmeid reisiraamatuid, osales eesti kriitikaantoloogia KIRJANDUSE RADADELT koostamisel, tõlkis valiku Plehhanovi ja Lunatšarski kriitikapärandit. Tema artikleid ilmus ka Läti kirjanduse perioodikas.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; Ajakiri ACTA HISTORICA TALLINNENSIA, Tallinn, 2006, 10;  

 

  Max Laosson`i haud. Loe lähemalt...