Otsi maetut:

Pealeht > Tallinna kalmistud > Rahumäe kalmistu >

Kultuuriloolised hauad

Kuuno Bernhard Veeber (Weber) (1898-1929), kunstnik.
Kultuurilooline haud 1370   (Kunstnik)
Rahumäe kalmistu, V, JV D, 5-11, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Anna Kanto-Leesment 01.01.1944
Ann Leesment 16.03.1944
Peeter Leesment 16.03.1944
Auguste Rude 09.07.1994
Agate Veeber 23.02.1901 08.04.1988 26.08.1989
Kuno Veeber 13.03.1898 01.01.1929 02.01.1929

K. Veeberi hauamonument, J. Koort, 1929 (graniit) Loe lähemalt...

Kuuno Bernhard Veeber (Weber)  (1898-1929), kunstnik.
Sünd. 12/13.03.1898 Kernu v.
Surn. 01.01.1929 Tallinn
KV  sündis Adila mõisa valitseja pojana. Õppis esmalt Pärnu gümn.-s, lõpetas aga Tallinnas Nikolai gümnaasiumi 1917.a.  Astus seejärel TÜ arstiteaduskonda . Oli 1919-20 Vabadussõjas velsker.  1921.a. töötas Riigikoguhoone ehitusel. Kunstihariduse omandas A. Laikmaa stuudios (1916-17), ka viimase ateljees Taeblas, samuti Nikolai Triigi ja Jaan Koorti juures. Lõpetas 1924. aastal PALLASE kunstikooli ja täiendanud end Pariisis André Lhote’i akadeemias ja D.Galanise juures puulõike alal. KV, nõnda kui tema lahutmatu sõber Al. Krims´ki, olid seotud  ka VIKERLAGA. KV loomingus võib täheldada kubistlikku laadi. Ta otsis oma probleemidele kubistidega sarnast lahendust, kuid tunduvalt vabamas ja emotsionaalsemas laadis, eelkõige tegi ta seda  värvide kaudu. Peale õpinguid Pariisis ja peale rasket haigestumist toimus ta loomingus pööre veelgi  varjunditerikkama koloriidi ja geomeetrilisema figuurikäsitluse poole. Ametlikult KV ei seo end kubistidega. Ta loomelaad on lähedane M.Laarmani laadile, aga mõjutas teda enim prantslane P.Cezanne. Varastes figuraalkomositsioonides (KARTULIVÕTJAD-1918) ja natüürmortides rõhutas ülesehituse lihtsust, selgelt  rütmistuvat kontuuri. Hiljem valis kompositsioni keskmeks inimkeha - esmalt mees-, siis aga naisakti  MAADLEJAD (1922), MUUSIKA (1923). Viimastes komp-des on peamine vormide tasakaalustamisel ja liigutuste rütmil –SUPLEJAD (1924). Tema töödes on ekspressionismi, aga ka art deco mõjusid (N.MEI PORTREE). Graafikas viljeles  puugravüüri, ühendades musta ja pruuni tooni. Baltisaksa päritoluga KV ütles selgelt lahti minevikust nii oma kunstiideaalide ka rahvusliku orientatsiooni osas ajal, mil noor eesti kunst kujundas oma identiteeti. Siiski tekkis tal kontakt klassikalise kunstiteosega, mille aegumatu ilu sisaldas sõnumit tema kubistlikule, vorme üldistavale, prantsusepäraselt värvinüanssidele rajatud kunstile. KV esines esimest korda 1917.a. A.Laikmaa õpilasnäitusel. A-st 1922 esines pidevalt EKKKÜ näitustel Pariisis, Riias, Helsingis, Kölnis, Kopenhaagenis, Moskvas, Kaunases,Roomas, Budapestis, aga ka Tallinnas.1927. aasta jaanuaris sõitis kunstnikuna tunnustatud, ent juba lootusetult haige KV kultuurkapitali stipendiumiga kuueks kuuks Itaaliasse. Ta oli lubanud stipendiumi eest “teha koopia mõnest tuntud maalingust” ja sobiva otsingutel jõudis Veneetsia Doodžide paleesse ning valis välja Anticollegio saalis Tintoretto seinamaali MERCURIUS KOLME GRAATSIAGA. M.Laarman kirjutab: “Tuli aga jääda kauaks ootama korda”, st maalide kopeerimine muuseumides ja galeriides oli rangelt reglementeeritud. Kuna 1926. aasta SUPLEJATEL on Tintoretto maaliga suur sarnasus kompositsioonis, siis tundis KV ilmselt maali juba varem ning võttis ette reisi sellega kohtumiseks. Kunstiteadlaste  järgi  sõidab kunstnik vanameistritelt inspiratsiooni otsima, mitte ei oota tellimusi metseenidelt ega kopeeri õppimise eesmärgil, vaba, maaliline koopia on orienteeritud tunnetusele, kunstilisele ja vaimsele verevendlusele.  Lõpuks valminud maalikoopia (118 × 127 cm, seega originaalist umbes viiendiku võrra väiksem, praegu Tartu Kunstimuuseumi kogus) esitas KV EKKKÜ 1927. aasta sügisnäitusele koos oma kuulsate 1926. aasta SUPLEJATEGA. See jäi KV-i viimaseks esinemiseks, 1. jaanuar 1929 on KV vabasurma päev, kunstniku Seevaldis viibides. Hoolimata vaesusest ja kehvadst loometingimustest, suutis KV end kehtestada suureandelise kultuurse kunstnikuna, evides sügavalt omapärast käsitlust ja tõlgenduslaadi. KV oli abielus graafik Agathe Veeberiga.
KV hauda ehib J.Koorti kujundatud hauasammas.
Andmed: EKA 1900-1940, 5 kd I osa, Tallinn 2010; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940; EKABL, Tallinn, 1996;

Loe täiendavalt...

 

Agathe Veeber (1901–1988)  graafik
Sünd. 23.02.1901 Tallinn
Surn. 08.04.1988  New York
Agathe Wilhelmine Kanto sündis 23. veebruaril 1901 Tallinnas. Ta eesnimi kirjutatakse ka Agaate, Agate. Ta õppis Tallinna I tütarlastegümnaasiumis, 1920. aastate lõpul Ants Laikmaa ateljeekoolis ja kaks semestrit Nürnbergi kunstikoolis (tarbekunsti).
1926. aastal ta abiellus Kuno Veeberiga (1898–1929) ja reisis samal aastal koos temaga Itaalias. Kunsti alal tegeles Agathe Veeber esialgu maalimisega, 1933 astus ta kunstikooli PALLAS Tartus, kus õppis 1933/34 Ado Vabbe ateljees. Seejärel pöördus ta graafika poole ja õppis Hando Mugasto, Arkadio Laigo ning Roman Vaheri juures. 1934–1938 õppis ta Nikolai Triigi ateljees ning lõpetas 1938 kooli graafikuna. 1943 täiendas ta end Viinis kõrgematel graafikakursustel (Graphische Kunstanstalt Wien).
1944 põgenes kunstnik Eestist. Agath Veeber siirdus  pagulasena Saksamaale, peatus Geislingeni DP-laagris, 1949 asus USA-sse, kus elas aastast 1956 New Yorgis, Manhattanil.
Agathe Veeber esines alates 1936 Eestis pidevalt kunstinäitustel (esmaesinemine 1926), samuti Eesti kunsti välisnäitustel Roomas, Antwerpenis  ja Budapestis, kuid mitte kunstiühingu  PALLAS näitustel. Kunstiühingu liige ta polnud, kuna alles 1939 hakkas ühing võtma vastu naisliikmeid (Aino Bachi ja Salome Trei), aga 1940. aastal nõukogude riigipöörde ajal ühing likvideeriti. Agathe Veeber oli ameerika graafikute ühingu “The Society of American Graphic Artists“ (SAGA) liige. Veeberi teoseid on Eesti kogude kõrval ka New Yorgi linnaraamatukogu graafikamuuseumis, USA Kongressi raamatukogus, Philadelphia ja Cincinnati kunstimuuseumides jm. Agathe Veeberi isiknäitused toimusid: Columbus Museum of Arts, 1960; Eesti Maja, New York, 1961 (koos Arno Vihalemmaga); Eesti Kunstimuuseum, Kadrioru loss, 1984; Eesti Kunstimuuseumi filiaal, Adamson-Ericu Muuseum, 2002, jt. Agathe Veeber suri 8. aprillil 1988 USA-s New Yorgis, kunstniku tuhastatud põrm maeti  26. augustil 1989 Tallinna Rahumäe kalmistule, Kuno Veeberi hauaplatsile.
Agathe Veeberi varases graafikas on portreid, natüürmorte, linnavaateid (korduvalt Tallinna Niguliste kirik) ja raamatuillustratsioone. Rahuliku ja meditatiivse tooniga looming muutus eksiilis
dramaatilisemaks, must-valge kontrast omandas valulise tähenduslikkuse, graveeritud joon on sageli järsk ja kare. Talle said oluliseks filosoofilised ja eetilised probleemid, millele ta 1960. aastatel leidis lahenduse kõikenägeva ingli kujul. Ta 1960. aasta akvatinta INGEL I valiti Ameerika kunsti rahvusvahelisele  rändnäitusele. Veeberi graafikasarjad kujutavad ka puid, milles reaalne loodusmotiiv vahendab igikestvat elujõudu. Leidub sadamalinnade ja parkide vaateid. Nagu paljud kunstnikud, joonistas ka Veeber arvukalt loomi. Veeberi teostes (kui illustratsioonid välja arvata) puudub jutustus, mida asendab seisatatud aeg, endassepööratus ja sisevaatlus. Agathe Veeberi looming ei segunenud USA kireva kultuurieluga, vaid jäi truuks oma karmile mustvalge graafika laadile ofordi, akvatinta, kuivnõela ja puulõike tehnikates. Agathe ja Kuno Veeberi ühist hauaplatsi ehib Jaan Koorti kujundatud hauasammas. Samba ülaosas oli algselt Kuno Veeberi portree-mask, mille poolpõlenud originaal on hoiul Tartu Kunstimuuseumis.
Andmed: kunstiteadlase Anne Untera käsikiri GRAAFIK AGATHE VEEBER (1901–1988); EKABL, Tallinn, 1996, lk 578.