Otsi maetut:

Pealeht > Tallinna kalmistud > Rahumäe kalmistu >

Kultuuriloolised hauad

Peeter Mudist (1942 - ) kunstnik
Kultuurilooline haud   (Kunstnik)
Rahumäe kalmistu, V, JV G, 9-1, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Hans Mudist 01.01.1926
Martha Mudist 30.01.1955
Peeter Mudist 19.04.1942 06.12.2013 12.12.2013
Richard Mudist 27.03.1884 02.03.1961
Rudolf Mudist 21.03.1878 17.10.1963
Marie Mudiste 01.01.1929

Peeter Mudist (1942 - 2013 ) kunstnik
Sünd. 19.04.1942 Tallinn
Surn. 06.12.2013 Tallinn?
Peeter Mudist sündis Tallinnas. Tema isa Evald Mudist oli litograaf, tädi Margareta Fuks oli samuti kunstnik. Ometi on kunstnik ise väljendanud mõtet, et ta sai kunstnikuks vaatamata asjaolule, et kõik rääkis selle vastu. 1960. aastal asus ta õppima TPI-sse, kuid jättis õpingud 4. kursusel pooleli ja astus 1963. aastal kunstiinstituuti (nüüdne Kunstiakadeemia). Oma peamiseks õpetajaks on Mudist pidanud Johannes Võerahansut. P.Mudisti areng õpiaastail ei vastanud ajastu ootustele, ta ei maalinud nii, nagu tollal karmi stiili ajal taheti. Teiselt poolt ei liitunud ta ka põlvkonnakaaslaste uute väljendusvahendite otsingutega moodsa kunsti vallas. Nii kujunes Peeter Mudistist üks eesti kunsti suuri üksiklasi, kes olles leidnud kord oma väljendusviisi, pole ka hiljem tundnud vajadust end painutada muutuvate trendide järgi. Ta lõpetas ERKI 1967.a., näitustel hakkas P.Mudist esinema alates 1968. aastast ja tunnustus ei lasknud end kaua oodata. Peeter Mudist  töötas erinevates ametites – muuhulgas aastatel 1971–1979 kunstikombinaadis ARS kunstnikuna ning 1979–1981 Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõuna. Alates 1981. aastast tegutses P.Mudist vabakutselise kunstnikuna. Eesti Kunstnike Liidu liikmeks astus 1972. aastal. Maalija, skulptori ja graafikuna tuntud kunstnikku on pärjatud Kristjan Raua (1989) ja Konrad Mäe nimelise (1991) kunstipreemiaga ning Balti Assamblee kunstiauhinnaga (1995). Peeter Mudist oli Eesti Kunstnike Liidu auliige ning Valgetähe III klassi teenetemärgi kavaler. Tema töid leidub nii Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kollektsioonides kui arvukates erakogudes. Kirjutajana on Mudist väljendanud end eleegilises ja tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „karjeks“ tituleeritud raamatus AVALDATUD MUDIST. RATSUKÄIK (Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia esseistika alal 2002); tähendusrikkad on ka tema kunstnikualbumi ILLUSTREERITUD MUDIST EHK TOBIAS (2004) saatetekstid. Peeter Mudisti teosed on mõtlemapanevad, tema looming kantud enesekaemuslikust mõtlemistungist ja kujuteldavatest vestlustest kõiksuse ja kaasinimestega, mängulistest vihjetest ja tõlgendusvõimalustest. Inimeseks olemine, maailmas olemine on üks tema loomingu peateemasid. Seejuures ei takerdu looja siin ühiskondlike asjaolude märksõnalisse pealispinda, vaid süveneb otse inimeste murede ja rõõmude, elus olemise traagika ja lüürika, loogika ja absurdi maailma. Peeter Mudisti võime anda kunstikeeles edasi hetkede erilisust ja kordumatust, nende üha edasi kestmist ja seega igavikulist olemust lõuendi pinna peal, on tihti salvestatud tööde pealkirjades, mis on antud olevikus, näiteks NUUSUTAB LILLE või KÕIK TEED ON VEEL VALLA JA KÕIK SOOVID VÕIVAD TÄITUDA. Pealkirjad on Peeter Mudistile alati olulised olnud, mõnikord on neis vaimukaid vihjeid ühiskonna hetkepoliitika aadressil (MULLATÖÖD VABADUSE VÄLJAKUL JA TEMA ÜMBRUSES). Kuigi suurem osa P.Mudisti loomingust on oma sõnumi poolest ajaülene, on see ometi hämmastaval kombel samaaegselt omas ajas sees. P.Mudisti maalilaadi iseloomustavad mitme õhukese värvikihi läbikumavad pinnad, helendused, mis loovad reaalse ruumiaistingu. Tema tööd kiirgavad valgust, on see siis lume või taeva helendus või ergav tühjus. Peeter Mudisti loomingut ei ole kerge analüüsida, ammugi lahti seletada – kindel on see, et ilma tema teoste ja isikuta ei oleks viimaste aastakümnete eesti kunstipilt see, mis ta on. Mudistile omane isikupärane vaimsus, tema unenäoliste pildimaailmade trotslik vastandumine argielule toimis vaikse vastupanu majakana juba sügaval nõukogude ajal.
Peeter Mudisti viimased eluaastad möödusid Tartus. Oluliseks paigaks eluteel kujunes ka Saaremaa, kus Leisi vallas asuvas maakodus veetis kunstnik oma viimased suved. Pikki aastaid võitles kunstnik Parkinsoni tõvega, jäädes rasket haigust trotsides alati loovaks ning tuues publiku ette oma värskeid töid.
Kunstniku  viimsele teekonnale saatmine toimus Tallinnas Jaani kirikust.
Andmed: L.Kulles PEETER MUDIST, Tallinn, 2004; www.e-kunstisalong.ee/?e=naitused&n=3

 Loe lisaks...