Otsi maetut:

Pealeht > Tallinn > Tallinna kalmistud > Metsakalmistu >

Kultuuriloolised hauad

Väino Tamm (1930 – 1986) sisearhitekt ja disainer.
Kultuurilooline haud   (Arhitekt)
Metsakalmistu, V, AR, 23, kirstuplats
Laadimine
https://www.haudi.ee/uploads/burialplace_541038861c66e.jpg
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Leelo-Helgi Tamm 25.10.1927 02.06.2008 12.06.2008
Väino Tamm 08.08.1930 26.06.1986 02.07.1986

 

Väino Tamm (1930 - 1986) sisearhitekt ja disainer.

Sünd.08.08.1930 Tallinn
Surn.26.06.1986 Tallinn
Peale üldhariduse omandamist asus VT õppima ERKI-sse mille lõpetas 1955.a. seejärel töötas  Tartu kunstikoolis. 1959.a. olnud ERKI ruumi-ja mööblikujunduse õppejõud, 1968.a. kateedrijuhataja. 1970.a. dotsent.  Eesti professionaalse sisearhitektuuri teket on seostatud vastava erialahariduse loomisega riiklikus kõrgemas kunstikoolis 1938. aastal, kuid peagi alanud sõja-aastad lõikasid ruumikujunduse eriala õpetamise katki. Esimesed, kes omandasid sisearhitekti eriala tervikliku kursusena, olid 1940. aastate keskelt kuni 1950. aastate alguseni õppima asunud tudengid. Kuna kateeder likvideeriti ümberstruktureerimise käigus 1955. aastal, siis võib pidada neid, kel õnnestus sel lühikesel ajavahemikul eriala omandada, tinglikult esimesteks eesti professionaalseteks sisearhitektideks. Nende hulka kuulusid ka V T ning Vello Asi. Täpsustamise huvides tuleks lahutada teineteisest ruumikujunduse ja sisearhitektuuri mõiste. Viimase teke tuleb seostada just nimelt V T-e ja Vello Asi loomingu ja tegevusega. VT Soome stažeerimise kogemusele ning Põhjamaade-mõjulise modernismi saabumisele toetudes lõid just nemad uudse projekteerimiskultuuri, kus olulisemaks tõusis ruumi arhitektuurne liigendamine, mitte "kaunistamine". Muutus laiem suhtumine ruumi kui tervikusse, kuid ka projekti graafika-akvarellide asemele tulid postkaardisuurused tušijoonised. Mõeldes nõukogude perioodi tippinterjööridele, meenuvad kohe mitmed vanalinna kohvikud-restoranid ning modernistlikud suurobjektid. Uudselt ja moodsalt ei mõjunud mitte ainult uusehitised, vaid julgelt käidi ringi ka ajaloolise ruumiga. Sisearhitektide Eesti sisekujunduse esimodernistide VT-e ja Vello Asi loomingus kohtuvad tollase arhitektuurielu erinevad tahud. 1960. aastatel aktiviseerunud vanalinnaromantika harjal said nad kujundada mitmeid kohvikuid keskaegsete müüride vahel. Hruštšovi sula järel muutunud ehitustegevus tõi kaasa ka suurte ühiskondlike hoonete nagu hotellide ja teatrite tellimise. VT-e ja Asi looming on jagunenud küll kolmele aastakümnele, kuid kõige rohkem räägitakse neist ikkagi seoses 1960ndatega. VT on rakendanud oma loomingus järjekindlalt modernistlikku ruumiesteetikat. Tema viljakaim loomeaeg oli 1960. a-il, just sel perioodil on ta loonud sisekujunduse mitmele hoonele: KURTNA linnukasvatuse katsejaama peahoonele (interjöör ja mööbel, 1967), Tallinnas kohvikule TULJAK (interjöör ja mööbel, 1967), kohvikutele TALLINN (1967-69),  PEGASUS ning restoranile GLORIA, Kirjanike Maja musta laega saalile, Tartus teatrile VANEMUINE. Olulisimad tööd on Tallinna VIRU hotelli ning PIRITA purjespordikeskuse jahtklubi ja pressikeskuse interjöörid. Enamikus valmisid need koos mõttekaaslase ning hea sõbra sisearhitekt Vello Asiga. Kui valmis  hotell VIRU, siis arhitekt M.Port lõigi kokku seltskonna kõige võimekamatest tegijatest, ise jäi arhitektide juhiks. Disainerite juhiks sai Väino Tamm, kes oli stažeerinud õige pikka aega Soomes, tema sai VIRU  disainerite juhiks. V T-e loomingule tagasi vaadates on kurb tõdeda, et Eesti sisearhitektuuri hoopis uuele tasemele viinud põlise modernisti pärandist pole enam midagi järel. Sisearhitektuur on paraku ajas kaduv kunstivorm. Kui aga püüda otsida neist täna jälgi, põrkame kokku asjaoluga, et sisearhitektuur on kõige kiiremini muutuv kunstiliik ning just interjöörid jäävad esimesena ajahambale ja muutunud moemaitsele ette.
VT oli abielus filoloog Leelo Tammega. Peres kasvasid tütar ja poeg. Tütar, samuti sisearhitekt Pille Lausmäe, mainib, et VT oli Eesti sisearhitektuuri ajaloos omaette peatükk ning tema võimeid ei ole võimalik üle hinnata. VT oli väga teotahteline, põhjalik ja kõrge eetikatundega inimene. Inimlik inimene kes võis tundide viisi rääkida juttu külasepaga või võtta sõpradega ette hobuvankris matku Lahemaale. Ta oli üks ütlemata mõnus inimene. Praegune projekteerimiskultuur kui ka suhtluskultuur on tollasega võrreldes täielikult muutunud. VT aegsed inimesed arutasid tundide kaupa ideid ja rääkisis maailma asjadest,  ilma et kellelgi oleks kiire. Loomingut oli rohkem, vaba aega veedeti koos, kolleegid olid su parimad sõbrad.
Andmed
: EE 14 kd, Tallinn, 2000; K.Jagodin TAMM JA ASI, Tallinn, 2007, M.Kalm EESTI 20 SAJ.ARHITEKTUUR, Tallinn, 2002; epl.delfi.ee › Kultuur