Otsi maetut:

Pealeht > Tallinna kalmistud > Metsakalmistu >

Kultuuriloolised hauad

Ülo Õun (1940 –1988) kujur
Kultuurilooline haud   (Kunstnik)
Metsakalmistu, V, KU, 79, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Inara Õun 18.11.1941 12.11.2012 15.11.2012
Ülo Õun 30.04.1940 07.03.1988 11.03.1988

 

Ülo Õun (1940 -1988) kujur
Sünd. 30.04.1940 Tartu
Surn.07.03.1988 Tallinn
ÜÕ sündis  ja kasvas Tartus. Lõpetas 1958.a. Tartu 2. Keskkooli. Õppis TÜ-s matemaatikat. Lõpetas aga hoopis 1966.a. ERKI kujurina. ÜÕ looming tundub veel praegugi eesti kunstis väga erandlik.Ta on mõjutanud tervet põlvkonda eesti kujureid, ehkki pole kunagi töötanud õppejõuna. ÜÕ tõi eesti kunstinäituste õhkkonda lõbusat elevust, kirgi ja hämmingut, mida keegi eales ei oleks osanud siduda ajastu kiiresti muutuvas kunstielus kõige igavamaks kunstiliigiks tembeldatud skulptuuriga. Temaga tuli eesti 1970. aastate skulptuuri midagi olemuslikult uut: sõbralik grotesk, mis väljendus nii skulptori loodud portreedes kui ka figuraalses vabaloomingus. Üllatav oli ka kaudselt Alberto Giacometti hilisloomingut meenutav vaba modelleering. ÜÕ-a köitis skulptuuris värv, vormide voolavus ning muutlikkus. Ta pakkus eesti suletud ja kitsas kultuuriruumis sedavõrd palju skulptuuriga seni seondamatuid uusi võimalusi, et publikul oli võimatu ükskõikseks jääda, oli kirglikke poolehoidjaid ja  põlastavaid vastaseid. ÜÕ-a loomingus leidis käsitlemist inimese subjektiivsem vaimne olemus. Võiks öelda, et ta fikseeris sügavalt inimlikke seisundeid, mida seni polnud eesti skulptuuris keegi üritanudki portreteerida. Tänu ÜÕ-le muutus eesti skulptuur tunduvalt kommunikatiivsemaks. ÜÕ tegi, mis ise tahtis. Tema ei lasknud ennast mõjutada ega öelda, mis ja kuidas. Mis ei tähenda, nagu poleks ta suhtunud eriti valulikult ebaõiglasesse kriitikasse. Ta oli tunduvalt haavatavam kui paksu naha ja erksa sotsiaalse närviga edasipüüdlikud karjeristid. Kuulsast 1960.a-te skulptuuriuuendajate põlv­konnast eristus ta tunnusliku vormideformatsiooni poolest.  Varasematest töödest on tuntud TUUMAFÜÜSIK (1969), kes näeb välja nagu mingi tulnukas. Ei puudu ka kunstipoliitiline iroonia, mida võib leida töös pealkirjaga SKULPTOR-MONUMENTALIST, UUE ÜHISKONNA EHITAJA (1980). Kuid ka ÜÕ-a realismi poole kalduvatel skulptuuridel on alati mingi nihestatus, seda ka portreedes. ÜÕ sattus õnnelikku aega, mil skulptuuris toimusid murrangulised muutused. Koos Riho Kulla, Matti Variku ja Edgar Viiesega tõid nad 1972. aastal välja oma saavutused ühisnäitusel Tartu kunstimuuseumis - Ü Õ oli kolme aasta jooksul teinud üle kolmekümne skulptuuri. ÜÕ on oma võtmes portreteerinud kultuuritegelasi. Veljo Tormis dirigeerib lausa kolme käega, mis tekitab käte liikumise mulje.
ÜÕ modelleeris M.Kilgist portreelise büsti. On ka Mikk Mikiveri portree kollase lipsuga, siis Kaljo Põllu, Juhan Viidingu groteski aetud portreed, Voldemar Panso, Gustav Ernesaks ja paljud teised. Palju on ÜÕ teinud skulptuure oma perekonnast. Tuntum on ehk ISA JA POEG, kus väike poiss on sama pikk kui isa, seda pronkskuju näeme Tartu linnaruumis. Üllatuslikult oli Ü Õ ka joonistaja, neis võib tuvastada kas sürrealistlikku automatismi või midagi soosterlikku. Kui võtta kokku ÜÕ-a looming, siis nii töömahuka kunstiliigi nagu skulptuur kohta oli ta (arvestades ka tema lühikeseks jäänud eluteed) väga produktiivne. Lisaks on raske ette kujutada eesti skulptuuri ajalugu ilma Ü Õ-ta, võib ainult mõelda, mida ta oleks praeguseks ajaks loonud. Ajapikku jõuab tõenäoliselt iga inimene arusaamisele, et lõpuks tuleb seista üksinda elu ja surma palge ees. Ü Õ pidas elule vastu vähem kui viiskümmend aastat. Rohkem ei andnud ta ise endale aega. Sellegi, igavikulises mõttes poole hetke jooksul jõudis ta nii palju ära teha, et osutub kümme aastat hiljem meie aja väljapaistvaimaks Eesti skulptoriks. ÜÕ-a loometöö katkes siis, kui oleksid avanenud uued väljakutsed, ta lahkus vabatahtlikult. Huvitav näitus toimus posthuumselt Tuhala Nõiakaevu juures,  kõiksusega üheks saanud kunstniku terav pilk tundus väga ligi olevat. ÜÕ-a esimesed skulptuurid jõudsid Tuhala Nõiakaevu juurde juba 1988. aastal; kunstnikepere suvekodu asub samas naabruses. ÜÕ abikaasa oli nahakunstnik Inara Õun, kes meenutas, et ÜÕ hoolis väga oma perest,  aga hoolimata  kriitikute sõbralikkusest, hoidis ÜÕ pigem omaette.
Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000; epl.delfi.ee › Kultuur;

www.ohtuleht.ee/13107/ulo-oun-tegi-mis-ise-tahtis‎; J.Kivimäe ÜLO ÕUN. KUNSTNIK KATKEVAL AVASTUSRAJAL-2009, Tallinn, 2009;

Loe lisaks...