Otsi maetut:

Pealeht > Tallinna kalmistud > Metsakalmistu >

Kultuuriloolised hauad

Salme-Helene Reek (1907 – 1996) näitleja
Kultuurilooline haud   (Teatritegelane)
Metsakalmistu, V, TL, 1/9, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Salme-Helene Reek 10.11.1907 09.06.1996 09.06.1996

 

Salme-Helene Reek (1907 - 1996) näitleja
Sünd. 10.11.1907 Pärnu
Surn.09.06.1996 Tallinn

Peale üldhariduse omandamist Pärnu ja Tallinna koolides jätkus SR haridus DRAAMASTUUDIO teatrikoolis. Kui kahekümnene S R klassiõe Agnes Lepa toetuseks Draamastuudio teatrikooli katsetele läks ja sisse sai, ei julgenud ta sellest vanematele esmalt iitsatadagi. Töölispere kultuurilembeses kodus hinnati küll nii raamatuid, muusikat kui ka teatrit, ent võimalus, et lihane tütar läheb näitlejaks, tekitas emas kabuhirmu. 1930. aastal teatrikooli IV lennu 1930.a. lõpetanud Reek suunati DRAAMATEATRISSE, kus ta töötas elu lõpuni. Esimese päris lavarolli sai ta juba enne lõpetamist, mängides 1929. aastal esietendunud  ORTRUNIS JA ILSEBILLIS väikest poissi nimega Ubbe. Tema osatäitmist pani lakooniliselt, ent sõbralikult tähele ka toonane meedia. See oli esimene kord, mil SR-i mõnes ajalehes kas või kaudselt mainiti.S R-st tegi näitleja tollane lavastaar ja õppejõud Hilda Gleser, kes ütles otse välja tollal kehtinud tõed: ei päästa ükski direktor, ükski säng, ükski armastus - päästab ainult töö. Gleseri portree rippus aastakümneid SR garderoobi seinal Liina Reimanni foto kõrval.  Kool õpetas SR-le, et ühestki rollist ei tohi ära öelda.Vahel juhtus, et järjekordne pakutav poisiroll pani näitlejanna - ikkagi väga kauni noore naise! - nördimusest pisaraid valama, aga töö sai tehtud, ja hästi. Kui Gleser täitis näitlejahakatise vaimse karastamise ülesannet, siis füüsiliste võimete eest hoolitses omanimelist tantsukooli juhatanud Gerd Neggo. Andeka õpilase viletsast finantsseisust kuulnud Neggo keeldus SR-lt peagi õpetamise eest raha võtmast. Diplomi sai SR kätte kolme aastaga 1933.a., ent tantsutrenni jätkas ta nõuk.okupatsiooni alguseni - viisteist aastat, poolteist tundi päevas. See ja loomulik andekus tagas, et SR-i erakordse füüsilise vormi imetlemine muutus juubelitervituste lahutamatuks osaks. Poisirolle hakati SR-le kaela sokutama kõigepealt kasvu tõttu ning siis juba seepärast, et temast paremat osatäitjat polnud leida. Tõeline poisirolli sünd oli SR arvates1938. aasta tükis LAUL TULIPUNASEST LILLEST, milles ta kehastas karjapoissi. Ta hakkas valdama poisi psühholoogiat, tunnetama tüüpi, kelles hakkas valitsema poisi stambivaba maailm. Väikeste poiste kuju edasiandmist inspireeris SR- ka mälestus noorelt surnud vennast. 1940. ja 1950. aastad olid SR-le rusuv aeg, seda nii ühiskonnas toimunud košmaarsete muutuste tõttu kui ka isiklikel põhjustel.  Siberisse saadeti talle nii lähedane õde Hilda Paadam. 1940. aastal läks SR lahku abikaasa Päären Raudveest, näitlejast ja kunstnikust. Oma tõelise eluarmastuse, näitleja ja lavastaja Oskar Põllaga, SR ei abiellunud - rahvavaenlase naine võidi iga hetk külmale maale saata ja kombetäitmisest paar niikuinii suurt ei hoolinud. 1953. aastal tõrjuti SR näitleja kohalt inspitsiendiks, et Moskvast saabunud Lunatšarski-nimelise instituudi lõpetajatele ruumi teha. See ei kestnud kaua, ent oli kahtlemata alandav. Kui SR-lt 70. sünnipäeval unistuste rolli kohta küsiti, vastas juubilar vaid, et see roll jääbki tal mängimata. Parimaks või vähemalt endale olulisimaks osatäitmiseks pidas ta ise ema Āse rolli. Tema võimukas, traagiline ja armastav Āse pani kriitikud vaimustusest ulguma ja sundis teatrilegend Ants Lauterit kuulutama: "Ma tahaksin olla 40 aastat noorem, et selle Āsega saaks koos mängida." Aja veeredes said Reegile omaseks vanade kräbedate naiste rollid ehk see, mille järgi enamik praegusi inimesi teda kõige paremini mäletab. Kõlab klišeelikult, aga hingelt ta vist jäigi nooreks. Teada on, et ta vältis eakamat seltskonda ja otsis ikka noorte seltsi. Tema viimaseks telerolliks oli musta komöödia KAS TE ARMASTATE PAPAGOISID? Dolores, kes vihub ühes stseenis rajuroki saatel tantsu. Selline ta vahest oligi. Inimeste puhul ei sallinud Reek valelikkust, kuid möönis, et Nõukogude tingimustes tuli tal endalgi hädavalesid kasutada. Kõige enam armastas ta lapsi, eriti poisse, ise loobus ta laste saamisest lavakarjääri nimel. SR oli hea huumorimeelega ja elurõõmus inimene. Roogadest eelistas ta lõhekala ning angerjat, jookidest aga apelsinimahlaga viina. Enne surma jõudis ta täita ammuse unistuse ja käia reisil Ameerikas. Ta koondas oma pisikesse kujusse kõik iseloomujooned, mida on harjutud läbi aegade näitlejatele omistama. Päris lõpu eel rääkis näitlejanna tihti surmast oma sõbratari ja garderoobiõe Elle Kulliga.
Andmed: L.Kalmet POOL SAJANDIT.., Tallinn, 1982; M.Möldre EESRIIE AVANEB; Tallinn, 2010;

http://www.epl.ee/news/kultuur/salme-reek-vanakooliteatri-rahutu-rublik.d?id=51108197

Loe lisaks...