Otsi maetut:

Pealeht > Tallinna kalmistud > Metsakalmistu >

Kultuuriloolised hauad

Silvia Laidla (Lazarus) (1927 – 2012) näitleja
Kultuurilooline haud
Metsakalmistu, V, SV, 5/15, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Silvia Laidla 20.10.1927 03.05.2012 19.10.2012
Jakov Lurje 11.03.1910 20.09.1983 27.09.1983

Silvia Laidla (Lazarus) (1927 – 2012) näitleja
Sünd. 20.10.1927 Valga
Surn. 03.05.2012 Tallinn
Silvia Laidla sündis Valgas, ühes mõnusas hoovimajas, nagu ta ise hiljem meenutas. Ema suri, kui Silvia oli  kuueaastane.  Tütar  ja poeg, Silvia vanem vend,  jäid raudteelasest isa hoolde. Silvia  õppis Türi kk-is, mille lõpetas 1946.a. Ehkki kodulinn oli armas, elas  Silvia oma elust Valgas vaid 17 aastat. Valga lillekasvataja Vello Tamm aretas kollase liilia, millele pani nimeks Silvia Laidla. Silvia oli kollase liilia üle meeletult uhke, sest toona oli ta üks kolmest näitlejannast, kel personaalne lill: Helmi Puuril on roosa ja punane floks ning Elsa Maasikul valge sirel. Silvia Laidla teatritee algas Moskva teatriinstituudi GITISe Eesti stuudios. Samal kursusel õppisid Ita Ever, Arvo Kruusement, Kaljo Kiisk, Jaanus Orgulas jpt.  Ita Ever ristis ta GITIS-s  Silluks. GITISe pärast jättis ta  maha oma esimese abikaasa Silver Anniko. Abielu läks lõhki. Sealt tuli Sillu 1953.a. koos  kursusega DRAAMATEATRISSE tööle. DRAAMATEATRIS  ja NOORSOOTEATRIS sündisidki tema peamised rollid – elujõulised, lopsakad, nakatava naeru ja tundetulvaga. 1953–1966 DRAAMATEATRIS, 1966–1983 NOORSOOTEATRIS, 1983–1992 taas DRAAMATEATRIS. Mari Lille mäletamist mööda oli Laidla näitlejana loomingule avali ja reageeris elavalt uutele ettepanekutele. Samasugusena mäletab teda ka Olav Ehala, kes tegi Silvia Laidlaga koos täiesti tavapäratu teatrilavastuse, mängides klaveriga ennast Silvia Laidla partneriks Jean Cocteau tükis HOOLIMATU ARMUKE. O. Ehala sõnutsi oli see improvisatsiooniline  meeskonnatöö, millesse Kaarin Raid tõi  huvitava pöörde, nii et nad vahetasime osad ja Sillu hakkas klaverit prõmmima ja O.Ehala  teksti lugema. Silvia Laidla oli väga lahtine inimene, kes võttis omaks huvitavaid võtteid.  Cocteau lavastus oli väga menukas, seda mängiti umbes 130 korda ja käidi ka Leedus festivalil. Sillu  tugevaid rolle oli palju, mainigem LIBAHUNDIS tema Tiina-rolli, mis pani inimesed saalis pisaraid valama. NOORSOOTEATRI perioodil olid Silvia Laidla partneriteks tollased tippnäitlejad Ants Eskola, Jüri Järvet ja Heino Mandri. Kahe esimesega sidus Sillut Voldemar Panso kuulus, kui mitte kõige kuulsam lavastus HAMLET, kus Silvia Laidla mängis kuninganna Gertrudit. Tegu oli teosega, mida sõideti vaatama Riiast ja Helsingist ning kaugemaltki. Sillu Laidlat võib õigusega nimetada Voldemar Panso näitlejaks, sest tal on hulk rolle Panso kuulsates lavastustes. 1983 ühines ta  uuesti DRAAMATEATRIGA, kust sunniti lahkuma aastal 1992.  Hilisemas eas oli Sillu nõutud näitleja SALONGTEATRIS, VAT  TEATRIS ja DRUGOI TEATRIS. ÕNNE 13 tänava rahvale oli ta pikki aastaid proua Sumbergi kehastajana  hea partner ja toetav kolleeg.  Silvia Laidla abielu Silver Annikoga jooksis karile. Hiljem abiellus ta   juudi soost advokaat Jakov Lurjega. Kust oli aga pärit Sillu  proualik väärikus ja sirge selg? Teda oli kujundanud tema enda sõnutsi  terve ta elu, vaieldamatult lihvis teda GITIS – seal koolis olid kõik õppejõud ju kosmopoliidid. Lihvis teda ilmselt ka tippadvokaadist abikaasa Jakob Lurje, keda Silvia ise tõelise härrasmehena kirjeldas. Silvia meenutas, et kunagi olla üks ajakirjanik teda nimetanud väikelinna aadlikuks, kes korraldab teeõhtuid ja teeb korjandusi kirikukellade jaoks. See  tegi Sillule nalja, ometi oli ta nõus et temas pole kõrgklassi hingust, aga ta pole kunagi olnud ka  töölisnaise tüüpi. Avameelsusest pakatav Silvia ei võtnud varjatagi, et pikk vihapidamine tema loomuomaduste sekka kuulus, andestada ta ei osanud. Ta ei andestanud ka seda,  kui partner halvasti mängis. Ta oli tülis omaealise tollase juhtnäitlejannaga,  kellega suhted jäidki  jäisteks, ehkki väliselt oldi viisakad. Kuigi viimased eluaastad oli Silvia tervisega kimpus, siis seda, et tema haigestumise pärast jäänuks teatrikarjääri aegu ükski etendus ära, ei juhtunud ealeski. Silviale olid vastunäidustatud suured pidulikud juubelipidamised teatris ja ka pidulikud  matused teatris. Kummaline, aga ta ei tahtnud tähelepanu keskpunktis olla. Ometi juhtus see, et end araks pidanud Silvia suutis kaunis ohtralt monoetendusi teha. Ja õnnestunult. Rahamuredeta advokaadiprouana võinuks näitlejanna ka emaks saada, kuid see tegu jäi Silvial tegemata. Selleks puudus tal aeg. Ning sellega, et Silvia eelkõige teatrile ihkab elada, tuli ka Jakob Lurjel leppida. Sillu lemmikpill oli tšello, käsitöödest harrastas kudumist. Oli hea luulelugeja, ta oli une pealt valmis lugema Marie Underit ja  Betti ­Alverit. Kuulus näitlejanna elas oma isiklikku elu väga tagasitõmbunult. Seltskonnas  oli  Sillu särav - oli keskne kuju, väga hea suhtleja. Ometi jäi midagi temas varjatuks, ta ei rääkinud kunagi teistele oma muredest. Sillu rõõmustas siiski,  kui teatrist äratulnuna teda tänaval ja asutustes ära tunti.  Ta ei tahtnud, et temast raamat kirjutatakse. Meenutades oma poole sajandi pikkust teatriteed, ütles Silvia Laidla, et ta sai teha seda, mis valmistas talle rõõmu.
Silvia Laidla isiklik arhiiv jõudis muuseumisse peale tema surma, vahendajateks olid lähimate sugulastena vennalapsed. Kr.Simmo koostatud ja Kadi Pajupuu kujundatud raamatu koostamise üheks põhjuseks on muuseumi vastutus pärandihoidjana mitmete põlvkondade poolt armastatud näitlejanna kaaluka teatritöö ees.
Andmed: ETBL, Tallinn, 2000; K.Simmo SONETTIDE SARMIKAS DAAM: INTERVJUU SILVIA LAIDLAGA, Tallinn, 2015;  EESTI PÄEVALEHT 20.10.1997; K.Kask EESTI NÕUKOGUDE TEATER 1940-1965, Tallinn, 1987;

 Loe lisaks...