Otsi maetut:

Pealeht > Tallinna kalmistud > Metsakalmistu >

Kultuuriloolised hauad

Ellen Alaküla (1950-1970 Altmäe) (1927 – 2011) näitleja ja teatripedagoog
Kultuurilooline haud
Metsakalmistu, U, KI2, 10, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Ellen Alaküla 30.04.1927 15.01.2011 13.05.2011
Otto Roots 29.06.1914 12.01.1994 15.01.1994

Ellen Alaküla (1950-1970 Altmäe) (1927 – 2011) näitleja ja teatripedagoog
Sünd.30.04.1927 Kohtla-Järve
Surn.15.01.2011 Tallinn
Ellen sündis perekonda,  kus isa tegeles näitlemisega ja laulis kirikukooris, aga ema oli tõsine koduperenaine ja soovis, et tütrest saaks apteeker. Koolis käis Ellen peamislt  Tallinnas. Ellen tegeles kooliajal õpetajate initsiatiivil näitlemisega  ja kui tuli teade Eesti Riikliku Teatriinstituudi loomisest, siis oli Ellengi sajakonna teise sisseastuja seas. Vastu võeti vaid 25. Komisjonis istusid ranged teatrimaailma tolleaegsed suurkujud. Ellen tunnistati kõlblikuks.  Tõsi, kerge see ei olnud, mis nüüd järgnes. Kasvõi kõnetehnika tunnid olid tõeline katsumus, Elleni kui virulase kolmas välde ajas pedagoogid kurjaks...
Keskkooli lõpetamine ja teatriinstituudis draamanäitlejaks õppimine langesid kokku. Kogu sellele eluperioodile andis värvi meeletu õppimine. Ellen lõpetas 1946 Tallinna 5. Keskkooli ja 1949 Eesti Riikliku Teatriinstituudi. Temast sai diplomeeritud draamanäitleja. See oli Eestis ränk aeg. Ka  Ellen sai seda tunda. 1949. aastal astusid instituudi ustest sisse karmid mehed ja kamandasid ta endaga kaasa, ta oli küüditatav. Sõit läks koju Nõmmele, anti käsk asjad võtta ja autosse tulla. Ellen põgenes läbi toaakna. Isa küüditatigi Siberisse. Ellenil õnnestus siiski õpingud  lõpetada. Tundus, et nüüd on maailm lahti! Aga ei läinud niimoodi, ta oli terve nõukogude aja nn  „mustas nimekirjas“, aastaid suisa tööta. Kuhu iganes kandideeris, oli suhtumine ette jõudnud. Üksikuid väiksemaid osasid küll õnnestus ka Draamateatris mängida, aga alati vaid ajutiselt. Ainult isetegevuses võis laval olla. Läbi valusate tagasilöökide karastus oskus oma saatusega leppida, aga süvenes ka ebakindlus. Ellen alustas näitlejatööd Lõuna-Eesti Teatris, esialgu Valgas. Kogu esimene lend lõpetanuid saadeti algul Võrru, aga seal polnud elementaarseidki elamistingimusi. Teatril olid tohutud võlad, näitlejate jaoks olmetingimusi sama hästi kui polnudki. Hiljem tekkis võimalus üle minna Pärnu Teatrisse. See oli suurte väljakutsete aeg, sest Ellenit kutsuti ka Tartusse. Kardetud  K. Ird võttis teda lahkelt ja südamlikult vastu. Kuid teatri sisekliima oli valdavalt vaenulik ja Ellen loobus ahvatlevast tööpakkumisest.  Ta kolis  tütrega Pärnusse, kus ootas kolmetoaline korter ja palju tööd. Aasta oli teatris ja siis abiellus. Tuli palgata koduabiline. Elleni tütar oli tark ja iseseisev tüdruk, kellest sai matemaatik. Pärnu periood kestis üheksa aastat. Tööd oli väga palju. Publiku armastuse ja paljude suurte rollidega leidis koha ka pisitasa süvenev usk endasse. Ellen rääkis, et tema ümber oli alati inimesi, kelledelt õppida. Plikapõlves oli tema suureks õpetajaks treener J.Lõssov, kes kujundas  oskust teisi jälgida, arvestama ja meeles pidama, et Ellen on  vaid osa neist, kelle ühine eesmärk on võit. Edasises elus olid tema eeskujudeks ja õpetajateks kõik lavastajad. Kokku 33. Eriti  meeldejäävad olid  Ilmar Tammur ja Mikk Mikiver. Aga ta õppis ka oma kolleegidelt ja rollidest, mida mängis: üle saja osatäitmise lavalaudadel ja samuti kaheksa filmirolli.  Ellen arvas, et temast ei saa kunagi õpetajat, aga kui temale 1955.a. tehti ettepanek  hakata kõnetehnikat  õpetama, võttis ta peale kõhklemisi selle vastu– temast sai saigi aastakümneteks pedagoog. Talle tundus,  et õpetajana oli ta parem kui näitlejana. Ta tuli teatrist kohe ära, kui pensioniaeg kätte jõudis. Tegi küll mõne osa, kui paluti, aga  tema tõeline kutsumus oli siiski olla pedagoog. Algul Tallinna Kultuurhariduskoolis, siis Tallinna Ped. Instituudis ja ka Tallinna 20 Keskk-s. Kõikjal õpetas ta noortele kõnekultuuri, näitlemise aluseid, õiget hingamist;  aga mitte ainult, õpilased  võtsid temalt  vastu ka tema  elukogemust ja suhtumist teatrisse. Ellen arvas, et  kui ta  suutis pedagoogina oma õpilastes teatrilummuse vastu huvi äratada, siis pole ta elanud asjatult. Ellen on mänginud kuuldemängudes ja filmides VALGE LAEV ( 1971)TULI ÖÖS (1973) jt, ka dubleerinud filme.
Ellen oli EESTI TEATRILIIDU  (1950) ja NÄITLEJATE LIIDU liige (1993, aastast 1997 auliige) Eesti Juhi Abi Ühingu auliige alates aastast 1996. Osales selles 1992.a-st ja töötas seal koos Maaja Kallastiga. Õpetas kõnetehnikat EMI-s, ESKO Koolituses ja aastast 1997 TTÜ-s.
Elleni esimene abikaasa oli Leo  Altmäe. Teine, väga õnnelik abielu (1984) oli tal Otto Rootsiga, kelle surma 1994.a.  ta raskelt üle  elas. Päris elutee loojangul ootas Ellenit aga  suurim õnn vanaduspäevade toeks ja toimetulekuks: abielu tuntud keelemehe Uno Liivakuga 2006.a., kellega ta oli ammune tuttav olnud. Mida aastad edasi, seda enam otsis ja leidis  ta tuge kirikult. Sügava austusega  meenutas ta EAÕK preestrit Emmanuel Kirssi. Üks  näitleja Ellen Alaküla elureegleid oli,  et endast lugu pidades tuleb oma tegusid ja mõtteid kontrollida sama rangelt nagu oma kõnetehnikat.
Andmed: www.juhiabiyhing.ee/?SID=cbfa085bf8060310e6807405d229b4e9...; entsyklopeedia.ee/artikkel/alaküla_ellen1

 Loe lisaks...

 

Otto Roots (1914 – 1994) õpetaja, ehitusteadlane ja laulutekstide autor
Sünd. 29.06.1914
Surn. 12.01.1994
Otto Roots oli õpetaja, matemaatik, ehitusteadlane ja tekstide autor ligi seitsmesajale populaarsele laulule. Oli näitleja Ellen Alaküla  abikaasa.

Loe lisaks....