Maetu otsing


Vello Agori (alias Gori, a-ni 1935 Grigori, Georg Tõnisson) (1894-1944) karikaturist
Kultuurilooline haud   (Kunstnik)
Tallinna Siselinna kalmistu, A, AN II-3, 3C-21, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Vello Agori 20.02.1894 07.10.1944 13.10.1944

 

Gori

Vello Agori (alias Gori, a-ni 1935 Grigori, Georg Tõnisson) (1894-1944) karikaturist
Sünd. 20.02.1894 Pärnu
Surn. 07.10.1944 Tallinn
Georg (Grigori) sündis  Pärnus kooli kojamees Jüri Tõnissoni (pärit Pootsi vallast ) ja Anna Tõnissoni pojana. Õppis Pärnu gümnaasiumis, siin alustas ka joonistamist. Oli R.Lepiku õpilane. Sattus koolikorraga vastuollu ja pidi lahkuma. Käis Pärnu linnakoolis, siis töötas mõnda aega müürsepana.  Gori dekoratiivsed maastukuvinjetid trükitakse esmakordselt 1911.a. Postimehe lisas Sädemed.  Kuid peagi hakkavad nii Sädemetes kui ka  pilkelehes Kilk ja Meie Tallinna Ajalehes ilmuma   Gori olustikulised karikatuurid. Need on tabavad ja ilmutavad  suurt talenti. Temaatika oli muidugi piiratud. Peagi jäävadki Pärnu võimalused Gorile kitsaks ja 1913. aastal asus Gori elama Tallinna ja 1914. aasta lõpul sai tööle ajakirja Leek juurde.  Eri allikates on andmed tema töökohtade kohta erinevad.  E.Valtman väidab, et Tallinnas kujunes Gori töökohaks ajalehe Kilk toimetus,  kus ta oli  domineerivaks karikaturistiks. Rahuliku perioodi lõpetas 1915. aasta jaanuar, mil Georg Tõnisson mobiliseeriti Vene armeesse ja viidi Poolamaale Danzigisse, kus ta juba esimeses lahingus 1916. aasta mais sattus vangi sakslaste kätte. Noormehel oli õnne: ta sai teenriks austerlasest majori juurde, kes oli suur kunstisõber ega sundinud sõjavangi raskele tööle, vaid laskis tal pilte joonistada. Gori oli vangis üle kahe aasta, siis naases kodumaale  kus teda juba hukkunuks peeti. Gori teotses nüüd Meie-Matsi toimetuses ja 1920 a. oli ta Vaba-Maa toimetuse liige. Leht kuulus Aleks.Veileri lehekontsernile. Gori loomingule kehtestati mõned piirangud, aga talle maksti hästi, ta sai tollase  ministri palga.   20.saj. 20-30.ndad aastad olid Gori loomingu kõrgaeg. 1938.a.-st oli ta Rahvalehe toimetuse liige.
Analüüsides Gori loomingut võib täheldada, et algaja karikaturistina jälgis Gori tollast vene satiiriajakirja Satirikon ja sealne mõjutas ka ta loomingut. Peagi hakkas tema karikatuuri  tulema tugev stilisatsioon, lihtsustamine. Määrav on muidugi tema loomupärane andekus, just  see annab tema töödele suure löögijõu. Gori skitseeris pidevalt tüüpe ja kasutas neid skitse oma karikatuurides. Tema tüüpide elulisus  teeb nad rahvale lähedaseks ja populaarseks. Tema lõi tuntud karikatuuritüübid- Eesti taat, Vene karu, Saksa mõisnik jt.
Gori tööstiil oli omapärane. Ta tuli igal hommikul varakult toimetusse ja luges läbi nii omad kui võistlevad ajalehed. Siis istus ta hämarasse nurka tema jaoks paigutatud klubitooli ja jäi sinna tunniks-kaheks. Keegi ei kõnetanud ega seganud teda sel ajal, sest igaüks teadis: Gori töötab. Kui ta siis toolist tõusis, oli tal valmis nii pildi idee kui kompositsioon. Karikatuuri paberile panemine käis juba kiiresti. Oma päeva armastas ta aga lõpetada lainetavas elumöllus Kuld Lõvis või mõnes peenemas paigas koos kõrgema seltskonnaga.
Meie praegune ajaleht Eesti Ekspress kirjutas hiljuti: ”Fotograaf Hans Soosaar ja karikaturist Gori olidki Vabas Maas kaks, kes leheteol i-le punkti panid. Soosaar tegi foto viimasest sündmusest ja Gori pildi päeva kõige kuumemal teemal. Kui need valmis said, võis leht trükki minna.
Gori kaasaegne, Pulitzeri preemiaga pärjatud karikaturist Edmund Siegfried Valtman,   räägib temast  ja Otto Krustenist kui Eesti tollastest tippkarikaturistidest. Temale omase asjatundlikkusega analüüsib ta kunstnikke ja leiab põhjendatult, et mõlemad olid mõjutatud Saksa tolleaegse populaarse satiiriajakirja  Simplicissimuse karikaturistidest. Gori kaldus  Karl Arnoldi ja Georg Groszi poole, Krusten aga  Olaf  Gulbranssoni poole.  Gori tutvus ajakirjaga juba Saksamaal vangipõlves olles. Ometi suutsid nad mõju assimileerida ja olid väga isikupärased.
Gori oma töödes  kontsentreerus detaili, üksiknähtusse, mis sümboliseeris tervet sotsiaalset , poliitilist või moraalset pahet tervikuna ja kujutas  seda groteskselt, väljendades joontega rohkem, kui sõnadega saab seletada.  Kui Krusten oli rohkem intellektuaalsem, ka abstraktsem,  siis Gori oli emotsionaalsem,  reageerides väljakutsele täie innuga nagu kutseline poksija. Oma raamatule, ilmus 1928.a.,  ta pani pealkirjakski Knock-out“. Ta võrdles ennast siin poksijaga.  Raamat müüdi läbi imekiiresti. Aastail 1930 ja 1931 osales Gori koos teise eesti karikaturisti, sõjaeelse klassiku Otto Krusteniga, rahvusvahelisel rändnäitusel. Gori kümne karikatuuriga, Krusten 40ga. Võib üsna kindlalt öelda, et just tänu nende töödele tõusis eesti karikatuurikunst Euroopas arvestatavale kohale. Gori karikatuurid, saržid jne ilmusid Soome,Rootsi, Taani, Saksa ja  Prantsuse ajakirjanduses. Gori pildid olid löövad,  tihti sarkastilised. Nagu pilt, kus naine ütleb naabrinaisele: “Su Kustas valiti koa Riigikogusse. Mis ta seal teeb, ta ei mõista ju kirjutadagi!” - “Ei ole tarvis kah - tal raha küll, võib kirjutusmasina osta!”Heinz Valk kirjutas “Knock out’i” teise trüki saatesõnas, et Gori eriline voorus oli oskus kaasa elada oma kangelastele, ta ei vihanud ega solvanud neid ning just see suurendas karikatuuri mõju.
Ed.Valtman  meenutabki, et  Gori oli nii kuulus, et tema nimi kujunes karikatuuri sünonüümiks- gorikatuur. Ta oli suurmeister-tema jooniste läbi me vaatame nagu kõverpeeglist tervet ajajaärku. Kui me vaatame Gori loomingut kogu ulatuses, mis on enam kui kolm aastakümmet Eestimaa kõige olulisemat aega,  tuleb tõdeda, et hilisemad tulijad  rikastasid kindlasti karikatuuri üldpilti, aga keegi ei kata  ajajärku sellises ulatuses kui Gori.
E.Valtman mäletab sõpra Gorit väliselt imponeerivana, alati rahulik, tasakaalukas, loomulik käitumises. Temast hoovas mingit erilist võlu ja hubasust, mida tuntakse kohtumisel heade, siiraste ja abivalmis inimestega.  Temaga oli hea suhelda ja huumorimeele säilitas ta ka raskeimas olukorras.
21. juunil 1920 abiellus Gori Lydia Viitpoomiga. Abielust sündis kaks poega: Vello sündis 1921.a. ja Olev 1925. Isegi poegadele nimepanekul ei jätnud Gorit maha naljasoon: Vello on tagurpidi peaaegu Olev.Mõlemal pojal oli joonistamisannet ja huumorimeelt, kuid keeruline aeg ei soosinud nende ande arengut. Olevist sai trammijuht ja Vello oli raadioparandaja. Vello oli küll kaks korda abielus, kuid lapsi tal polnud. Olevi kaks tütart (Eha ja Ene) elavad praegu Tallinnas, Eha töötab kaubanduses ja Ene raamatupidajana. 
Romulus  Tiitus alustab oma  Gori 75 sünnipäevale pühendatud  artiklit et nn eestiajal öeldi kui ajalehes  Gori karikatuur puudus: täna on ajaleht tühi. Gori oli erakordselt populaarne ja tuntud kõigis rahvakihtides. Millest oli selline rahvalikkus tingitud? K.A. Hindrey (maetud Metsakalmistule) annab temale omaselt analüüsiva hinnangu: „Gori on kahtlemata hiilgavalt anderikas omal alal, Gori produktsioon on hiiglasuur. Liig suur.Uputav. Et sellest toodangust tema isikut tundma õppida, see nõuab tööd. .....“. Ja kui vaadata tollast ajakirjandust siis tihti hõivab Gori looming terveid lehekülgi. Ta on päevakajaline ja analüüsiv,  terav, vaimukas, tabav, kuri ja naljakas. Ta on alati kiirem kui keegi teine. Vaevalt jõudis mõni uudis  Gori kõrvu kui tema oma erilise andega suutis kuuldu mõneks pradoksiks või aforismiks fabuleerida ja selle karikatuurina  paberilegi panna.1930. aastate keskel tuli ajakirjanduses käibele termin RIIGITÜDIMUS. Rahva  lootus paremale elule oli kustunud. Need meeleolud kajastusid ka  Gori loomingus. Ja mitte ainult. Mõnigi kord see alati vaimukas, sädelev mees elas üle noruhetki ja rääkis elu kurbusest ja rumalusest ja sellest et alaline poliitiline “kammimine”  ei paku talle lõbu. Ja seda tegi ta just siis, kui tema tööd ja nimi olid tuntud paljudes Euroopa riikides. Need nukrad meeleolud  siiski möödusid ja domineerima jäi Gori võitlev loomus. Gori oli leppimatu ja sarkastiline Eestis levima hakanud fašistlike ilmingute suhtes. Neid nähtusi  karikeeris ta jõuliselt. 1934. aastal alanud nn vaikiv ajastu ei lubanud ka  Goril enam vabalt tegutseda. Mitmed tema karikatuurid jäid ilmumata ja osad tõid ajalehtedele pahandusi.
Nõukogude vene okupatsioonivõimud arreteerisid Gori 1941.a.  kuid vabastasid ta tingimusel, et hakkab oma ilmuvates karikatuurides käituma punaste võimumeeste tahte järgi,  teda sunniti  joonistama Eesti iseseisvust ja edumeelseid  poliitikuid taunivaid poliitilisi karikatuure. Teda avaldati ajalehtedes Rahva Hääl ja Sirp ja Vasar.  Sakslaste okupatsiooni ajal pidi Gori lausa kaks korda vangistuses olema. Esimese vangistuse ajal (1941.a.) pidi kümne kuud tegema sunnitööd turbarabas. Süüks pandi Gorile saksa rahva ja tema füüreri mõnitamist. Küsimus polnud ilmselt ainult viimaste kuude piltides – Gori oli pilanud Hitlerit juba 1930. aastate keskel. Hiljem vangistati ta taas (1943.a.) ja pandi Patarei vanglasse , kus tema kongikaaslaseks oli ta 15 aastane poeg Olev, kes oli komsomoli astumise avalduse kirjutanud vene okupatsiooni ajal. Kui ta vabastati siis sunniti teda saksa võimudele meelepäraseid karikatuure  joonistama Stalinist jm,  mida siis tollases  ajalehes Eesti Sõna avaldati. Piltidel puudus tema allkiri, aga neis puudus ka endine hoog ja teravus.

1944. aastal avaldas ta vaid mõne karikatuuri. Punavõimud peale  Eesti taasokupeerimist kunstnikku kohe ei vahistanud, ent Gori hakkas käima ülekuulamistel Pagari tänaval. Me võime üksnes aimata, mis seal toimus. Igatahes 7. oktoobril kutsuti Gori taas ülekuulamisele. Samal hommikul embas ta hellalt oma abikaasat ja ütles: “Sa ole tugevam kui mina.” Siis läks Gori koju ja poos ennast üles. Ametliku teate järgi oli Gori teinud enesetapu, kuid karikaturist Ed.Valtman, kes oli temaga eelnevalt kohtunud 21. septembril 1944, ei pidanud Gori enesetappu väga tõenäoliseks ja ei välistatud tolleaegse NKVD “abistavat kätt". Osad allikad väidavad, et nõukogude võim vangistas Gori ja enesetapp toimus vanglas. Nõukogude okupatsiooni  ajal oli juttu Gorist, aga mitte iialgi tema surmast. Vaid R.Tiitus  oma  artikli lõpus mainib üllatava julgusega 1969.aasta kohta:“ ...hoolimatus julguses,  millega Gori paljastas  end rahva huvide eest võitlejateks  kuulutavate tegelaste  varjatud motiive,  tuleb otsida ka neid  põhjusi,  miks Gori elu nii enneaegselt lõppes“.
Gori maeti 13.10.1944. aastal, matust korraldas  Otto Aloe. Matusekõnedega esinesid J.Jensen, Adamson-Eric ja K.Osvet.  Esialgu oli hauakääpal vaid valge puurist. 1970. aastatel tekkis hauale väike graniitplaat. K.Laane initsiatiivil tellis TLM kultuurimälestiste kaitse osakond Gori hauale soliidse hauakivi. Kivi kavandas skulptor Tõnu Maarand. Hauakivi ei asetatud võimude vaikival suulisel keelamisel pea10 aastat karikaturisti hauale. Monument  lihtsalt seisis kivitöökojas. 1985/86.a. õnnestus hauakivi paigaldada Gori hauale. A-il 1992/93.a varastasid metallivargad kivil olnud pronksist reljeefse GORI signatuuri. Seda pole tänini asendatud.
Andmed: K.Laane ERAARHIIV;  H.Raudla „ Edmund Valtman. Eestlane kes võitis Pulitzeri“, Tallinn, 2006; R.Tiituse artikkel ajaleht KODUMAA, 19.02.1969.a. ;; EBL, Tartu, 1926-1929; EBL täiendusköide, Tartu/Tallinn, 1940; M.Kask`` i mälestused muinsusametnikuna.

www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=30;

https://ekspress.delfi.ee/ajalugu/gori-irvitas-soja-ajal-nii-hitleri-kui-ka-stalini-ule?id

 

 

https://parnu.postimees.ee/2375801/alati-on-suudi-roopaseadjad,

www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=30

 

 

Loe lisaks...