| Eesnimi | Perenimi | Sünniaeg | Surmaaeg | Matuseaeg |
|---|---|---|---|---|
| Frooni | Eichler | 16.02.1973 | 20.02.1973 | |
| Ida | Eichler | 03.08.1977 | 06.08.1977 | |
| Maks | Laosson | 10.08.1904 | 04.09.1992 | 10.09.1992 |
Maks (Max) Laosson (1904 –1992) publitsist
Sünd. 10.08.1904 Tarvastu v.
Surn. 04.09.1992 Tallinn
Maks Laosson sündis Viljandimaal Ämmuste kooliõpetaja pojana. Ta õppis I maailmasõja ajal Kroonlinnas vene gümn.-s. A-il 1912 – 1924 õppis Tartus H.Treffneri gümn.-s. A-il 1924 – 1930 õppis TÜ-s filosoofiateaduskonnas. A-il 1947- 1948 õppis Moskvas ÜK (b)P kõrgemas parteikoolis kursustel ja 1950- 1956 Moskvas Gorki-nim. Kirjandusinstituudis. A-il 1932 – 1933 andis Tarus välja ateistlikku ajakirja RATSIONALIST. Avaldanud ühisk. mõtte ajalugu käsitlevaid teoseid ADAM SMITH COMTE ja ajaloolist materialismi propageerivaid artikleid. Peale Eesti okupeerimist Nõu. Venemaa poolt astus Max Laosson 1940.a. EKP.-sse ja võttis aktiivselt osa eesti ühiskonna sovetiseerimisest. Oli ajalehe POSTIMEES (TARTU KOMMUNIST) vast. toimetaja a-il 1940-1941, samas ka kirjastuse LOODUS peadirektor ja riigi kõrgemas kunstik.-s marksismi-leninismi õppejõud. II ilmasõjas oli Nõuk. armees Tartu hävituspataljoni komissar, seejärel aga töötas ajakirjanikuna mitmetes Venemaa linnades, sh ka Leningradis ja Moskvas, kus ta oli 1943.a. ajalehe RAHVA HÄÄL toimetuses. A-il 1943- 1944 oli ta Leningradi raadiokomitees eestikeelsete saadete peatoimetaja. 1944.a. naases Eestisse, olles siin parteitööl ja a-il 1945-1949 ajaleht RAHVA HÄÄL vastutav toimetaja. A-il 1950-1953 oli Max Laosson ENSV kunstide valitsuse juhataja, ta pandi nõuk. võimurite poolt sellele kohale Ülo Taigro asemel ja tema oli kompartei hääletoruna eesti loovharitlaskonna vaenamise ja väljasuretamise peaideoloog. Oli ka ENSV Ülemnõukogu I ja II ks. saadik, hiljem vabakutseline Tallinnas. Max Laosson oli EK(b)P Keskkomitee liige. A-il 1967- 1970 oli ta ENE kirjanduse ja kunsti toim.juhataja. Max Laosson kogus tuntust 1940.ndate lõpus 1950.ndate alguses riigitruude artiklitega, nagu MÕNINGAIST EESTI KIRJANDUSTEADUSE JA KIRJANDUSKRIITIKA KÜSIMUSTEST. Just selles artiklis hindas ta XX saj. Eesti kirjandusklassikat ja kirjanikke ümber stalinistliku kultuuriigenotsiidi printsiipidel. Selle eest sai ta üleliiulise ja ka kohaliku kõrge parteilise tunnustuse. Ta võeti KL liikmeks ja talle annetati Nõuk.Eesti preemia ja ta hakksa toimima normatiivse eeskujuna teistele kirjandusteadlastele ja kriitikutele. Max Laosson läks 1956.a. üle kultuuriliberaliseerijate poolele ja algatas diskussiooni oma äsjaste mõttekaaslaste vastu, kirjutades neist satiirilisi esseenovelle. Tema hilisemad artiklid nagu HEGEL JA ESTEETIKA jt käsitles ta esteetika, filosoofia ja ideoloogia seoseid. Avaldas ka mitmeid reisiraamatuid, osales eesti kriitikaantoloogia KIRJANDUSE RADADELT koostamisel, tõlkis valiku Plehhanovi ja Lunatšarski kriitikapärandit. Tema artikleid ilmus ka Läti kirjanduse perioodikas.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; Ajakiri ACTA HISTORICA TALLINNENSIA, Tallinn, 2006, 10;