Otsi maetut:

Elmar Elisto (Trinkmann) (1901 – 1987) keeleteadlane
Kultuurilooline haud
Pärnamäe kalmistu, PII, 29, A-344, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Elmar Elisto 26.10.1901 12.01.1987 16.01.1987
Hilda Elisto 02.06.1989 07.06.1989
Juuli-Vilhelmine Elisto 05.11.1976 11.11.1976

Elmar Elisto (Trinkmann) (1901 – 1987)  keeleteadlane
Sünd. 26.10.1901 Einmanni v.
Surn.12.01.1987 Tallinn
Elmar Elisto sündis Järvamaal Aavere kooliõpetaja  Priidik Willem Trinkmanni ja tema naise Julie Wilhelmine pojana. Õppis Vao algkoolis, Väike-Maarja khk.koolis ja Tallinna Nikolai  gümnaasiumis. Peale vaheaega  õppis Rakvere Poeglaste reaalgümnaasiumis. Lõpetas 1924.a. , astus TÜ ja õppis seal a-il 1924-1931 eesti filoloogiat. Elmar Elisto sai hea keeleteadlase kooli ja kogemuse Akad. Emakeele Seltsi juhatuse sekretärina a-il 1927-1940. Ta võttis aktiivselt osa keeleküsimuste arutamisest ja lahenduste leidmisest. A-il 1931-1936 oli ta ajakirja EESTI KEEL toimetuse sekretär. A-il 1936-1940 tööta ta EESTI RAHVALEKSIKONI tead. sekretärina, olles ka  koostaja, peatoimetaja ja korrektor. 1940.a. oli leksikonist ilmunud 8 vihikut. A-il 1940-1941 oli ta keeletoimetaja ENSV Töö rahvakomissariaadis. 1941.a. algas Elmar Elisto pikk tööperiood kirjastustes.  A-il 1941-1944 töötas EESTI KIRJASTUSE Tartu osakonnas keeleõpikute korrektorina.  1944.a. oktoobrikuus sai temast kahe kirjastuse-ILUKIRJANDUS JA KUNST  ja  PEDAGOOGILINE KIRJANDUS  keeleline toimetaja Tallinnas ja 1945.a. korrektuuriosakonna juhataja.  1949.a. ühendati viis kirjastust üheks suureks EESTI RIIKLIKUKS KIRJASTUSEKS (1964.a. EESTI RAAMAT) . 1950.a. viidi Elmar Elisto üle  ilukirjanduse toimetuse vanemtoimetaja kohale ülesandega toimetada  eesti kirjandusklassika väljaandeid.  Ta sai selle töö õnnetul ajal, kui  terves NSVL-s ja ka ENSV-s  valitses proletkultlus ja vulgaarsotsioloogia. Klassika  publitseerimisel talitas Elmar Elisto nii nagu nõudis tollane ideoloogia. Nõnda  esineski tema Vilde ja Tammsaare teoste sarjade esimestes köidetes eri väljaannetes tekstide  kontamineerimist. See üleliiduline tava kutsus esile kriitika ja diskussiooni Moskvas, mille tulemusena pääses siiski valitsema autori viimane tahe. Elmar Elisto sai kritiseerida, aga ta õppis sellest edasises töös. Toimetas  ka C.R.Jakobsoni., A.Kitzbergi , Jakob Liivi  jt valitud teoseid. Kohusetundlikkuse ja täpsuse poolest tuntud kogenud toimetajale usaldati ka  kirjandusteaduslike väljaannete toimetamine,  nõnda toimetas ta KALEVIPOJA  tekstikriitilise ande, EESTI KIRJANDUSE AJALOO kolm esimest köidet, mitmeid monograafiaid,  artiklikogusid jm.
Keeleteaduse väljaandmine  läks 1965.a. loodud kirjastusele  VALGUS. Erandina andis  EESTI RAAMAT välja EMAKEELE SELTSI aastaraamatut, mida jätkuvalt toimetas Elmar Elisto. Elmar Elisto oli korduvalt EMAKEELE SELTSI  juhtorganeis, a-il 1970-1971 oli ta seltsi abiesimees.  1980 valiti ta teenete eest EMAKEELE SELTSI  auliikmeks.  Elmar Elisto  osales ka E.Muugi  VÄIKESE Õ/S 8 trüki ettevalmistamisel. Ta osales ka eesti nimede vene keelde transkribeerimisel, oli mitmete kirjastuste keeletoimkonnas ja oli ka vabariiklikus õigekeelsuskomisjonis. 1960/1970.aastail juhtis ta  kirjastuste keeletoimkonda ja andis välja selle infolehte –seinalehte KEELEKAJA.  Ta oli väga abivalmis kõigile keelenõu andma. Elmar Elisto oli keelekorralduse demokraatliku suuna esindaja, lihtsa ja loomuliku keeletarvituse arendaja. Omi seisukohti  avaldas ajakirjanduses ja raamatuis; KEELELISI KÜSIMUSI I,  ÕIGEST KEELEST, TERVEST MEELEST. KK –II. Tema keelealane tegevus kestis üle poolesaja aasta ja on oluline meie keeleajaloos.  Keeleteadlane Tiiu Erelt rõhutab, et Elmar Elisto oli sõjajärgsel ajal, meie suured keelemehed olid  kas hukkunud või  raja taga, rahvakeelsuse põhimõtete eestvõitleja, keelel  oli peal nõukogustamise surve.  Aga omal ajal ei läinud ta kaasa Aaviku keeleuuendusliikumisega, orienteerus Saareste, Muugi ja  Veskile, kes taotlesid ja toetasid suuremat rahvalähedust ja minevikus ebareeglipäraselt kujunenud keelendite suuremat sallimist. Elmar Elisto arvas, et keelekorralduslased alahindasid seda jõudu, mis peitub rahva elavas keeles ja ülehindasid omi õigusi keele ümbertegemisel.  Kahjuks unustas Elmar Elisto ära  keele teised funktsioonid peale  selle, et keel on suhtlusvahend.  Ta ei märganud kirjakeele erilisust ja erivajadusi. Ta viis rahvakeelsuse keeleteaduses ainuvalitsevaks ja ei suutnud mingisugusegi keelekorraldusmõttega üldse kaasa minna.  Ta oli äärmuslik ka võõrnimede eestipäraseks muutmisel, eriti koha-, taimesortide ja loomanimede puhul. T.Erelt   mainib, et  Elmar Elisto oli keelekorralduses mõjusalt teotsenud  toimetaja, paraku mitte loov vaid ainult  korrigeeriv isik.
Elmar Elisto oli abielus Hilda Elistoga.
Andmed: EMAKEELE SELTSI AASTARAAMAT nr 47, Tallinn, 2001/2002 KEEL JA KIRJANDUS nr 3, Tallinn, 2002;