Otsi maetut:

Ago Aaloe (1927–1980) geoloog.
Kultuurilooline haud   (Teadlane)
Pärnamäe kalmistu, PII, 29, C-520, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Ago Aaloe 17.09.1927 05.12.1980 12.12.1980
Aleksandra-Johanna Aaloe 21.01.1975 25.01.1975

 Ago Aaloe (17. september 1927 Tallinn – 5. detsember 1980 Tallinn) oli eesti geoloog.


   Ago Aaloe                      
 







Ago Aaloe (1927–1980) geoloog.
Sünd. 17.09.1927 Tallinn
Surn. 95.12.1980 Tallinn
Ago Aaloe sündis Otto Aaloe perre vanema pojana. Isa Otto Aaloe oli Tallinna tuntuim bibliofiil, kelle raamatukogu sisaldas üle paarikümne tuhande köite vanemat ilukirjandust, teatri ja kunstialast kirjandust. O.Aaloe oli andekas ja väljapaistev isik, olles üks Draamastuudio teatri asutajaid, oli VANEMUISE direktor, lavastaja ja näitleja. Kuulus Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimisringi ja oli seal üks nõutumaid ja hinnatumaid giide. Ema Aleksandra oli Tallinnas tuntud kunstiõpetaja.  Nõnda kultuuririkkast perest võrsunud Ago  lõpetas 1947.a. Tallinna 1.Keskkooli (Gustav Adolfi Gümn.) ja astus kohe TÜ-sse geoloogiat õppima. Esmalt huvitus ta paleontoloogiast mida tolajal õpetas prof. A.Luha. Ago lülitus kohe geoloogiaringi tegevusse  ja teaduslikku uurimistöösse. Uuris Jaagarahu lademe riffmoodustiste geoloogiat, sai oma uurimitöö eest I auhinna ja sellest kujunes tema diplomitöö.  Tegeles ülikoolis ka seltsieluga- laulis kooris, joonistas, kirjutas artikleid. Ta oli inimesena seltsiv, heatahtlik ja teravmeelne. Ago lõpetas 1952.a. TRÜ-s geoloogia ja  oli seejärel ENSV TA Geoloogia Instituudi teadur. Temalt on uurimusi Siluri stratigraafia ja litoloogia alalt. Ago Aaloe oli ka Eesti silmapaistvaimaid meteoriitikuid: uuris Kaali kraatreid, tõestas Ilumetsa kraatrite meteoriitse päritolu ja tegeles kraatrite kaitse küsimustega. Ilumetsa kraatreid asuti  uurima geoloog Ago Aaloe algatusel ja juhendusel 1956. aastal. Juba esimeste välitööde tulemuste põhjal võidi üsna kindlameelselt järeldada, et sealsed lohud on meteoriitse tekkega. Uurimistööd jätkusid ja Ago Aaloe kirjutatud teadusartiklites esitatud andmed kraatrite kuju ning ehituse kohta olid küllaldased, et 1961. aastal tunnistada Ilumetsa kraatrid tüüpilisteks meteoriidikraatriteks.  Sellest kolm aastat hiljem võeti Põrguhaud ja Sügavhaud üksikobjektidena ka riikliku kaitse alla. Ilumetsa kraatrite ehituse põhjalik uurimine andis Ago Aaloele aluse väita, et tegu on täiesti iseseisva nn. löögi-plahvatuskraatri tüübiga: meteoriit plahvatas juba enne põrkumist aluspõhjakivimitega. Kraatrite vanust on uuritud eri meetoditega. Üks põhiküsimus Ilumetsa meteoriidikraatrite uurimisel on olnud nende tekkeaeg. Seda on mitmel korral püütud selgitada, kasutades eri meetodeid, seejuures on saadud ka erilaadseid tulemusi. Esimestes Ilumetsa kraatreid käsitlevates artiklites pakkus Ago Aaloe nende vanuseks vähemalt 2000 aastat, lähtudes sealjuures Põrguhaua põhjal lasuvate organogeensete setete õietolmu analüüsi esialgsetest tulemustest. Üksiti sidus ta need naabruses asuvast siirdesoost saadud andmetega. Nii Ago Aaloe kui ka palünoloog Helgi Kessel pidasid seda tulemust vaid esialgseks. 1970. aasta algul arutati võimalust määrata kraatrite vanust radiosüsinikumeetodil. Suvel korraldatigi TA zooloogia ja botaanika instituudi ning geoloogia instituudi ühisekspeditsioon Ilumetsa. Andmeid koguti ka seekord Põrguhaual, kasutades turbapuuri: proove võeti nii radiosüsiniku- (Arvi Liiva) kui ka õietolmuanalüüsi tarvis (Helgi Kessel). Töödel osales ja neid juhendas Ago Aaloe. Võimekas teadlane töötas aastaid Kaali kraatrite uurijana, tema sulest on ilmunud nende kohta suur hulk teaduslikke kirjutisi ja publikatsioone. Kaali peakraatri uurimist alustas Ago Aaloe 1960. aastal. Sellest alates algaski tema üleliidulist ja rahvusvahelist tunnustust pälvinud teaduslik tegevus meteoriitika valdkonnas, aga ta oli ka mujl suundaandev ja asendamatu. Selle ja 1963. aasta välitööde käigus õppis ta tundma peakraatri ida- ja läänenõlva ning puhastas I. Reinwaldi 1927. aastal rajatud šurfid. 1965. aasta välitöödel, mil süvendati peakraatri lõunanõlval olevat šurfi 8 meetrini, avastas ta bretšaläätsedes löögikoonused – meteoriidi plahvatuskraatrite põhitunnused. 1960.–1970. aastate välitööde käigus uuriti kraatreid juba kompleksselt, kasutades geofüüsikalisi meetodeid. Nende aastate käigus kujunes Ago Aaloest  ainuke kraatrite geoloogilist ehitust tundev eriteadlane NSVLiidus. Ta uuris 45 meteoriidikraatrit üle terve NSVLiidu. Tema tööriistadeks oli labidas ja üliterav, olulist märkav pilk, loomulikult kasutas ta ka kõiki  moodsaid  uurimisvahendeid. Oma artiklites rõhutas A. Aaloe korduvalt Ivan Reinwaldi mõtet, et Kaali uunikum vajab oma muuseumi, mis vääriliselt peegeldaks selle loodusharulduse ehitust, iseloomu, tekkelugu ja uurimise ajalugu. Samal ajal oleks muuseum ka kohalik uurimiskeskus ja kraatrivälja kaitse eest hoolitsev organ. Tema unistus täitus alles 2005. aastal, kui valmis Kaali külastuskeskus meteoriitika- ja kivimuuseumiga. Esimene kirjalik ülevaade Ilumetsa kraatritest ilmus Ago Aaloe sulest 1960. aastal. Tema artikkel ILUMETSA KRAATRID ENSV-s ilmus venekeelses ajakirjas METEORITIKA. Ago Aaloe osales a-tel 1967–1973 ja 1975 geoloogiarühma juhina Sihhote-Alini, Sobolevi ja Zamanšini meteoriidikraatrite uurimiseks korraldatud ekspeditsioonides.  Geoloogiakandidaat (1955), litoloog ja meteoriitik Ago Aaloele annetati 1972.a. ENSV riiklik preemia. Kolleegid mäletavad Ago Aaloed väga hea meeskonnliikmena, kes aga kujunes oma isikuomaduste tõttu ikka liidriks.
Ago Aaloe vend oli tõlkija ja teatritegelane Ülev Aaloe.
Andmed: M.Vilbaste TLM kodu-uurimisringi BT, Tallinn, 2000; artklid ajakirjast EESTI LOODUS 2008/8 ja 2010/6-7; EE 14 kd, Tallinn, 2000;

 

 


    Ago Aaloe haud. Loe lähemalt...