• Maetu otsing


  • Kalmistu otsing


Andres Ehin (1940 – 2011) luuletaja ja tõlkija
Kultuurilooline haud
Tallinna Metsakalmistu, U, KI2, 37, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Andres Ehin 13.03.1940 10.12.2011 28.05.2012

 Andres Ehin (1940 – 2011) luuletaja ja tõlkija
Sünd.13.03.1940 Tallinn
Surn.10.12.2011 Tallinn
Luuletaja Andres Ehin sündis Tallinnas ametniku ja pedagoogi pojana. 1958. aastal lõpetas ta Tallinna 21. keskkooli ja 1964 aastal TRÜ (Tartu Riikliku Ülikooli) ajaloo-keeleteaduskonna soome-ugri keelte alal, oli P.Ariste õpilane.1964-65. aastal töötas ta Ratta külas Jamali-Neenetsi rahvusringkonnas õpetajana. Samuti on ta olnud ajakirja KÜSIMUSED JA VASTUSED toimetaja ja ajalehe  SIRP JA VASAR peatoimetaja ning KULTUUR JA ELU osakonna juhataja. 1969-72 oli ta ENE peatoimetuse toimetaja. Aastast 1974 sai temast elukutseline kirjanik. Oli a-st 1992 ajak. MANA  Eesti-poolne toimetaja. Andres Ehin kuulus a-il 1968-1989  NLKP-sse ja oli1972.a-st KL liige. 1960. aastal debüteeris ta luulekogumikega – HUNDITAMM, UKS LAGENDIKUL, LUBA LINNUKESEL VÄLJAS JAURATA, VAIMUSÕÕRMED ja TUMEDUSI RÜÜBATEN. Samuti ilmus tal Lembit Vahaku varjunime all pilanäidend KARSKE ÕHTUPOOLIK. Andres Ehinit on nimetatud Eesti sürrealistliku luule klassikuks, kelle loomingut iseloomustab vaimukus, huumor ning taotlus purustada kõiki konventsioone. Tema on mõjutanud tugevalt endast nooremate luuletajate põlvkondi. Ta on üks rahvusvaheliselt tuntumaid kaasaegseid eesti luuletajaid, keda pidevalt kutsuti lugema oma luulet ka väljapoole Eestit ning Euroopat. Ehin oli mõjuv esineja, kes kasutas esinedes nii oma sisendusjõuliselt madala hääle kui ka muusika võimalusi. Samas oli Ehin ka üks aktiivsemaid luuletõlkijad Eestis, tema huvi teiste kultuuride poeetilise väljenduse vastu ei tundnud ei riigi- ega keelepiire. Andres Ehin on ise meenutanud, kuis ta järjest vähem loengutel viibis ja ülikooli kohvikus luuletas,  mõjutatuna  Kaplinskist, keelevõlur Alliksaarest ja Laabanist. Ta luges  suure õhinaga ennemuistseid idamaa luuletajaid ja 20. sajandi avangardiste (sürrealiste, akmeiste, imažiniste ja moderniste.) Ta ei pidanud end formalistiks,  luulendades peamiselt neid hingeseisundeid ja tujusid, mida ainult luulekeeles väljendada saab. Ta uskus inspiratsiooni, tahtes väljendada seda, mis oli temas,  teistes inimestes ja looduses lihtsõnul seletamatut, salapärast ja ainulaadset. Koos Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Viivi Luige ja Hando Runneliga kuulub ta 1960. aastatel alustanud luuleuuendajate tuumikusse. Andres Ehin on tõlkinud proosat ja luulet inglise, vene, soome, prantsuse, saksa ja sölkupi keelest ning koos abikaasa Ly Seppeliga ka türgi keelest ja Amiran Kaladze abiga gruusia keelest. Tema luuletusi on tõlgitud vene, läti, leedu, kasahhi, soome, rootsi, inglise, saksa, taani, galeegi, prantsuse, ungari ja hispaania keelde. Neid on viisistanud Veljo Tormis. 1994. aastal pälvis Andres Ehin LOOMINGU aastaauhinna, 1996 Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia luulekogu  TEADVUS ON USSINAHK eest. 2001. aastal sai ta Eesti Vabariigi kultuuripreemia koondkogu ALATEADVUS ON ALATASA PURJUS eest, 2003. aastal pälvis Andres Ehin Juhan Liivi luuleauhinnadna luuletuse ***SÜGAVAL MAA ALL ELAVAD... eest. 2002. aastal tunnustas president  Andres Ehinit Valgetähe teenetemärgiga.
Esimesest abielust on Andres Ehinil poeg Ivar ja tütar Anne.
Andres Ehin oli 1975.a-st  abielus poetess Ly Seppeliga. Neil on tütred Piret, Kristiina (samut poetess) ja Eliisa. Alates 1974 elas Andres Ehin Ly Seppeli isalt päritud majas Raplas.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; EE 14 kd, Tallinn,  2000; lib.werro.ee/index.php/lasteosakond/teated/116-andres-ehin.html

 Loe lisaks....