Juta Kaidla (kuni 1936.a-ni Koffroy) (1923 – 1968) luuletaja ja lastekirjanik
Sünd. 25.02.1923 Tallinn
Surn. 09.05.1968 Tallinn
Juta  Kaidla sündis  Tallinnas käsitöölise perekonnas. Saatus oli tema vastu karm. Juta parem külg oli sündimisest saadik halvatud. Kingsepast isa on iseloomustatud kirjandushuvilise mehena, kellega käis juttu puhumas isegi Juhan Smuul, kui tal kodus igav hakkas. Juta Kaidla sõbranna Heljo Rammo on meenutanud, et ema viinud Jutat talviti soome kelguga kooli. Kui aga ema läks kaugemale tööle, lakkasid koolisõidud ning Jutal jäi kool pooleli, kuid tüdrukul jätkus tahtejõudu ning ta õppis pärast sõja lõppu kaubanduskoolis raamatupidajaks, jätkates õpinguid aastail 1956–1962 õhtukeskkoolis. Vahepeal töötas ta poolteist aastat Tallinna Toidukaubastus raamatupidajana.
Kunstimaailma astus Juta filmide mõjutusel — kodu läheduses asus kino Kungla, kus oli tööl Heljo Rammo õde. Kinos käidi tihti, filmid äratasid unistusi. Juta hakkas luuletusi kirjutama.
Ta näitas neid Heljo Rammole ning kahekesi söandasid tüdrukud minna Pikas tänavas asuvasse Mustpeade Majja, kus tegutses Tombi klubi kirjandusring.  Juta luuletusi ilmus  ajakirjanduses juba 1947.a.  Ka Loomingu toimetuse juures oli algajate sulemeeste ring, kus August Alle kasvatas kirjandusajakirjale uusi autoreid. 1949. aastal moodustati  selle baasil noorte autorite koondis, mis aasta lõpul andis välja koguteose “Võitlev sõna” (hiljem kujunes sellest almanahh). Ka Juta Kaidla siirdus noorte autorite koondisesse, kuid ta ei jõudnud oma luuletustega mainitud koguteosesse.
Esimene noorte autorite koondis oli luulekoolina vilets, seal eelistati propagandakõnesid. Tolles koondises paistsid silma pooliku haridusega, kuid karjerismiihaga endised sõjamehed Ants Saar, Manivald Kesamaa, Egon Rannet, Richard Ehrlich (kirjanikunimega Valmen Vaida) ja teised, kes süüdistasid nii üksteist kui ka mujalt tulnud noori kirjamehi, et nad pole küllalt ideelised ega vii kompartei loosungeid kiiresti ellu. Mõnda aega juhtis koondist Karl Sinijärv seenior, kes oli saanud I auhinna komsomoli keskkomitee korraldatud jutustuste võistlusel. Kuid siis leiti, et ta oli Eesti Vabariigi aegu õppinud Tondi sõjakoolis ja oli üldse kodanlik natsionalist. Sinijärv lahkus kirjandusest, siirdus Tartusse ning suutis seal end teostada agronoomia alal. Kuid hoolimata säärastest vihastest kähmlustest ei peetud noorte autorite koondist siiski ajajärgu nõuetele vastavaks ja 1952. aastal suleti see ametlikult ning trükki ei antud almanahhi II köidet (selle käsikirigi on kadunud).
Noorte autorite koondis Tallinnas taastati 1955. aastal Paul Kuusbergi eestvõttel, kes oli vahepeal koostanud ka “Võitleva sõna” III raamatu. Selles on Juta Kaidlalt neli luuletust, milles on hoidutud poliitilistest loosungitest, kaasaegsuse nõudele on esimeses luuletuses reageeritud ainult sõnaga “kolhoos”. Jutalt ilmus tema eluajal lihtsakoeliste värssidega luuleraamatuid lastele nagu „Laanerahva talvepidu „(1956),  „Suvi“(1958),  „Mängude maja“ (1962).
Juta Kaidla armastas käia Kunstiklubis, kui see 1950-ndate aastate teisel poolel muutus Tallinna vaimuelu keskuseks. Vahel võttis ta ajalehtede toimetustelt vastu tähtpäevaluuletuste tellimusi. Ta kirjutas ka laulusõnu. Juta  Kaidla käis samuti Harju tänava kohvikus Tallinn (endine Feischneri kohvik), kus ta kaaslastena võis näha teatrikunstnik Maimu Vannast ja filoloog Paul Maanteed. Kuigi Kaidlalt oli lehtedes ilmunud loosunglikku tähtpäevaluulet, läks tema kirjandusse astumine ikkagi aeglaselt. Kui allakirjutanu  sai  almanahhi “Võitlev sõna” koostajaks, ilmutati selle IV raamatus ka Juta Kaidla värsse, nimelt propagandistlikest sõnakõlksudest vabu luuletusi “Sind ei unusta ma iial ära...”, “Jätke mind üksinda”, “Daam”.
1957. aastal avaldati noortelt luuletajatelt kuus väikest värsikogu. Tallinna esimesest noorte autorite koondisest oli esindatud vaid Adolf Rammo. Varasurnud Ilmi Kolla ei kuulunud koondisesse, tema elas Tallinnas just kahe koondise tegutsemise vahelisel ajal. Juta  Kaidla debüütkogu “Süda nõuab laule” ilmus 1960. aastal, nii jõudiski ta avaldada vaid kolm kogu, neist viimane “Kaksipidi” juba postuumselt. Ka lasteraamatute “Kui valge on maa” ja “Valgete liblikate aeg” ilmumist ei saanud autor oma silmaga näha ega neist rõõmu tunda. Juta Kaidla värsikogud on temaatiliselt mitmekesised. Tema eelistas traditsioonilisi riimitud stroofivorme. Juta luulet on tõlgitud ka vene keelde.
Juta Kaidla oli a-st 1961 Eesti kirjanike Liidu liige.
Juta Kaidla elus oli vähe võite, kuid kõigi kannatuste kiuste säilitas ta rõõmsa meele. Luuletaja Juta Kaidla on tänapäeval unustatud, kuigi talt on ilmunud kaheksa raamatut, viis neist on värsivihikud lastele.
Andmed: EKBL, Tallinn, 1975; A.Jaaksoo „Kes on kes ja mis.....“, Tallinn, 1987; www.videvik.ee/485/kirja.html

Loe lisaks...