• Maetu otsing


  • Kalmistu otsing


Ado Eigi (1938 – 2008) arhitekt
Kultuurilooline haud
Tallinna Metsakalmistu, V, AR, 6, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Ado Eigi 26.08.1938 28.01.2008 02.02.2008

Ado Eigi (1938 – 2008) arhitekt
Sünd. 26.08.1938 Rakvere
Surn.  28.01.2008 Tallinn
Ado Eigi sündis Rakveres põllumajandustöötaja perekonnas. 1957. aastal lõpetas ta Rakvere I keskkooli. Sellele järgnesid lühikesed otsingud EPAs (1958) ja TPIs (1959) ning õpingud Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis 1959–1965. Juba kooliajal asus ta ametisse toonasesse suurimasse projektibüroosse Eesti Projekt, kus tema olulisim töö oli uue Raadiomaja projekteerimine koostöös kolleeg Jüri Jaamaga. Raadiomaja (valminud 1972) oli omas ajas mitmes mõttes eriline hoone: klaasfassaadiga ja rippseina matkivate ribidega esindas see Eestis harvaesinevat rahvusvahelist stiili modernismi, moodsalt mõjus ka mustade klaaspaneelide ja valgete vaheribide kontrast, mis võis möödakäijale luua opkunsti-laadse efekti. Samas oli maja kohandatud nõukogude ehitustehnilistele võimalustele vastavaks, sest tavapärase alumiiniumist fassaadisüsteemi asemel olid püstribid betoonist. Siseruumis oli tähelepanuväärne väljast abstraktse tumma mahuna mõjuv valge saali osa, kus katusakende rida lõi ootamatuid valgusefekte ja mille otsaseina kaunistas Enn Põldroosi pannoo. Kahjuks on oma aja nii iseloomulik interjöör praeguseks peaaegu hävinud. Teised olulisemad suurobjektid Ado  Eigi tolle perioodi loomingust on hilismodernistlik Haapsalu kultuurimaja (1975), kus eri mahtude liigendamisega on arvestatud hoone asukohaga vanas linnakeskuses, ja punasest tellisest ning aatriumruumidega Tihemetsa sovhoostehnikumi kaubanduskeskus (1976). Aastatel 1973–1989 töötas Ado Eigi Kirovi näidiskalurikolhoosi poolesajaliikmelises projektibüroos. 1970. aastad olid Kirovi kõrgaeg ja teenitud kapital suunati kiirelt ehitusse: üksteise järel valmisid hooned nii kolhoosi keskuses Viimsis, Tallinna kesklinnas kui mujal Eestis. Nende hoonetega muudeti lühikese ajaga eestlaste ettekujutust ihaldusväärsest elukeskkonnast ja heast elust. Ado Eigil oli siin juhtroll ja Kirovi arendustest sai tema nõukogudeaegse loomingu kõrgpunkt. Ado Eigi projekteeritud on Haabneeme staadion ja lasketiir (1975), kaubanduskeskus (1976), ravikeskus (1979) ja lasteaed (1983); Kirovi esindushoone Tallinnas Pärnu maanteel (1978) (praegu on seal Westmani pood); Kirovi ühe osakonna keskus (1980–1982) Peipsi äärses Omedu külas ja kalurite maja Kakumäel (1987). Paljude majade sisekujunduse tegi arhitekti abikaasa Niina Eigi. Kirovis töötamise perioodil tehtud hoonetes kajastub ka toonane postmodernistlik murrang Eesti arhitektuuris. Kui Viimsi ravikeskus on modernistlikult range, lintaknad vaheldumas kontrastsete betoonmahtudega, ja staadionitribüüne katab hilismodernistlik sakmeline betoonist varikatus, siis lasteaed esindab postmodernistlikku vabadust kasutada kogu arhitektuuri ajaloo vormisõnavara. Kõikidele stiililistele erinevustele vaatamata on Kirovi perioodi hoonetel siiski ka üks oluline ühisosa: unistus ja veendumus parema elukeskkonna loomise võimalikkusest arhitektuuri kaudu. Püüdlus parema elukeskkonna poole jätkus ka 1990. aastatel tehtud majades, nüüd juba Ado Eigi oma arhitektuuribüroo töödes. Ado Eigi lõi 1989.a. oma arhitektuuribüroo A.E.B., mis oli üks esimesi muutuvas ühiskonnasituatsioonis tekkinud erabüroosid. 1990. aastate II pooles valmisid Ado Eigi käe all mitmed büroomajad, kõige arvukamalt aga tegi ta oma viimasel loominguperioodil elumaju. Märkimist väärivad siin ridamaja Kloostrimetsas Põldma tänaval (2003), kus Eestis üsna haruldaselt on osa kortereid läbi kolme korruse, suure ateljeelaadse ruumiga kõige peal; ning saadiku residentsiks projekteeritud valge neomodernistlik villa Meriväljal Lauri teel (2005). Kokkuvõtvalt võib öelda, et Ado  Eigi tegevuses arhitektina joonistuvad välja kolm peateemat: esiteks rahvale projekteeritud ühiskondlikud, kaubandus- ja tööstushooned; teiseks, kollektiivile ehk S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi projekteerimisbüroos valminud tööd ja kolmanda punase niidina jookseb läbi terve Ado Eigi karjääri tegelemine elamuarhitektuuriga, nii suvilate, korter- ja ridamajade, kuid eriti just eramutega. Oluline osa Ado Eigi tegevusest oli seotud arhitektuuri publitseerimise ja mõtestamisega. Eesti Arhitektide Liidu liige alates 1969. a, pidas ta liidu juhatuse aseesimehena ettekande ka legendaarsel loomeliitude pleenumil 1988. a aprillis. Ta kirjutas arhitektuuriülevaateid ja arvustusi Sirbis ja Vasaras, oli ajakirja Ehituskunst üks algatajaid ja esimesi toimetajaid (koos Ain Padrikuga) ning asutas 1993. aastal koos Enn Rajasaare ja Kalle Vellevoogiga arhitektuurikirjastuse Solness. Viimase väljaannete hulka kuulub Eesti juhtiv arhitektuuriajakiri Maja, mille esimene toimetaja oli Ado Eigi, samuti aastaraamatud „Projekt ja ehitus” ja „Arhitektuuripreemia nominente”. Ado Eigi oli arhitekt, kes hindas nii arhitektuuri tegemisel kui sellest kirjutamisel tõsidust ja soliidsust, tema majad näitavad aga usku arhitektuuri võimesse muuta keskkonda ja selle kaudu meie igapäevast elu. Kolumnistina on Ado  Eigi tõstatanud mitmeid arhitektuuri ning laiemalt kogu ühiskonna jaoks tähtsaid teemasid. Ta on ka ajakirjade Ehituskunst, Maja, Kodustuudio ning Eramu & Korter üks loojaid.
Arhitekti abikaasa oli sisearhitekt Niina Eigi, poeg on  arhitekt-kirjastaja Tanel Eigi.
Andmed: EKABL, Tallinn, 1996; K.Paulus „Ado Eigi“, Tallinn, 2013;  www.sirp.ee › Artiklid › Keele Infol…;https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=eestipaevaleht20140116.2.17.3; www.arhliit.ee/uudised/eal/268/;https://www.postimees.ee/1752725/suri-arhitekt-ado-eigi;www.arhitektuurimuuseum.ee/naitus/arhitekt-ado-eigi/

 Loe lisaks....