Kalju Kass (1938 – 1989) ajakirjanik ja humorist
Sünd. 01.05.1938 Tartu
Surn. 09.10.1989 Tallinn
Kalju Kass  sündis töölisperekonnas. Õpingid alustas Alatskivi   mittetäielikus keskkoolis, jätkas  1952–1953 Tartu 2.Keskkkoolis, hiljem veel 1.keskkoolis ja  lõpetas eksternina.  1965 a. astus Tartu Ülikooli ja lõpetas  selle 1971.a. eesti filoloogina. Ta töötas mitmel pool ja mitmetel erialadel. Oli kultuurimaja juhataja, dirigent, 1967.a läks Edasi toimetusse tööle, 1974.a. ajakirja  Pikri toimetusse.  Debüteeris kirjanduses 1958.a., on loonud jutte, näidendeid, helisalvestisi, kirjutanud  laulusõnu, andnud välja mitmeid huumorikogumikke. 1985.a on ta EKL liige.  Ta tõlkis näidendeid, humoreske ja jutte vene, inglise ja soome keelest. Tema humoreske ja följetone tõlgiti teistesse keeltesse. Kalju Kass oli  tõeline renessansiinimene- üliandekas mitmel alal.  Ta mängis hästi malet, muu hulgas saavutas ta NSV Liidu meistersportlase tiitli purjetamises. V.Koržets on meenutanud kolleegi: „Kui ma tulin tagasi Nõukogude armeest, kus olin pärast instituudi lõpetamist aasta sõdurileiba söönud, juhtus mulle kätte värske Pikker. See lõi mu pahviks – ajakiri, eriti selle paroodiaala Käkker, oli uudne, irriteeriv ja naljakas. Kirjutasin kähku paar humoreski ja saatsin Pikrile. Varsti sain kirja Kalju Kassilt, milles ta kutsus mind toimetusest läbi astuma. See juhtus varakevadel 1976. Kohe esimesel kohtumisel uuris ta, kas viitsiksin laupäeval Pirital purjekat kaapida. Viitsisin.“ Kalju Kass kes Pikris töötas kutsus sinna tööle ka V.Koržetsi.  „Nii hakkasingi Käkrit toimetama ilma vähimagi maineta autorite seas, toeks vaid Kalju usk. Ma pole ainus, kellele Kalju uksi avas: enne Pikrit Edasis töötades oli ta hakanud Herilases avaldama Priit Pärna jt noorte karikatuure; Pikrile avastas ta ka Mart Juure, kui too oli veel vaid Otepää koolipoiss; Aara-aegadel aitas tuule tiibadesse ansamblil Talong, eesotsas Peeter Kaljuveega jne – Kaljus oli oskus andekaid inimesi ära tunda. See polnud niisama heaks inimeseks olemine, vaid Kalju võitlus umbse, kivineva ühiskonna vastu“ , meenutas V.Koržets.  Ta jätkab: „ Kaljul oli teooria moodi asi, et 45. eluaasta paiku muutub enamik inimesi tümikateks, keda ei huvita enam muutumised ja kes hakkavad takistama uusi tuuli. Ta võttis mult pühaliku vande, et ma ütlen talle otse näkku, kui tema hakkab tümikaks muutuma, et ta taipaks siis ise kõrvale astuda. Mul ei tulnudki seda teha..... Kalju polnud väga avatud ega leebe loomuga, pigem isepäine ja vahel üsnagi jonnakas pujään. Kui ta oli heas tujus, purskus temast kalambuure ja paradokse nii, et õhk särtsus. Halvas tujus Kalju hammustas külmalt ja valusalt. Ta olekuid mõjutas suuresti tervis: kehalt oli ta sooniline ja sitke, aga pahatihti valudes, mille leevendamiseks ta rüüpas aina Almageli. Ise muigas, et maohaavad on humoristide kutsehaiguseks.
Tallinnas elas Kalju algul Kadriorus, üsna suures, kuid räämas korteris, mille remontimisega ta end ülemäära ei vaevanud. Abikaasa Asta töötas kirjastuses toimetajana ja sai tuntuks lastekirjanikuna; ilmaasjade kohta kuulsin temalt vahel nii vaimukaid ja teraseid ütlemisi, et tahtmatult mõtlesin, kas Kalju oma kalambuure Astalt ei näppa. Tütretirtsud Irja ja Signe olid täiskasvanute jutupuhumistel ikka ninapidi juures. Signet tunneme-teame nüüd lastekirjanik Kristiina Kassina – nimevahetus toimus isa soovil. Nooremana heitsin hinges Kaljule salamisi ette, et ta ei pühendu piisavalt kirjandusele, vaid tegeleb innukalt «kõrvaliste» asjadega. Nüüd saan Kalju hoiakutest paremini aru – enesekeskse eneseteostusega mingis kitsamas valdkonnas, olgu või kirjanduses, pole võimalik asendada elu ennast. Kalju innustus oma tegemistes kirglikult, vahel justkui liigagi. Kalju ostis talumaja koos kõrvalhoonetega. Otsustas rehealusesse sauna ehitada. Hakkas ehitama ega saanud enam pidama – ehitas korraga kolm erinevat sauna, duširuumid ja kahhelkividega vooderdatud piraka basseini takkaotsa. Siis selgus, et talumajas ja saunas käia pole õieti aega ega viitsimist. Müüs maha. Kalju hakkas toimetuses malet mängima. Kõigepealt mängis minuga, siis Kaido Liivaga, siis Hillar Heinsaluga, siis toimetusest läbi astunud Toomas Kalliga, seejärel teda külastama tulnud Arvo Haugiga ja lõpetuseks veel Jüri Tuulikuga. Maletajana oli Kalju visa ja võiduhimuline, kuid vahel lubas enesele ka afäärlust. Kui tööpäev läbi sai ning kellegagi enam mängida polnud, hakkas Kalju tööle. Kalju nägi stereopilte. Võimalus tasandilisi asju ruumilistena vaadata vaimustas teda sedavõrd, et ta ehitas enesele stereofotoaparaadi, sisustas vastava labori ning kirjutas kokkuvõtteks ka raamatu «Stereofotograafia». Kui perestroika läks käima, loodi Kalju eestvedamisel huumorikooperatiiv Aara. Selle eesmärgiks oli edendada kontserttegevust, innustada humoriste uusi ja värskeid lugusid kirjutama ning koondada nii kirjutajad kui ka esitajad ühe mütsi alla. Ehkki vormiliselt oli Aara juhtimine demokraatlik, oli asja eestvedajaks ning üsnagi autoritaarseks juhiks Kalju – tema heakskiiduta ei toimunud seal midagi. Kontserttegevus läks käima pöörase hooga, tööle võeti mitu administraatorit. Kasumit sai kasutada uute stsenaariumide ja käsikirjade tellimiseks, näiteks valmis Eesti Huumoriantoloogia käsikiri, mis küll kirjastamiseni ei jõudnud ning praegu on teadmata kus.“
Kalju Kassi tervis halvenes, Aara tegevus hääbus. V.Koržets meenutab, et  Kalju Kassi peied olid lõbusamad kui mõne mehe pulmad. Ainult nii mõistsid huumoriasjadega seotud peielised suhtuda erakordselt andeka ja tegusa inimese varasesse lahkumisse endi seast, üksnes rohke lõbu taha mahtus ära kaotusevalu. Kui mahtuski.
Andmed: https://www.postimees.ee/.../lugu-mehest-kes-ei-muutunudki-tumikaks-malestuskilde-...

 Loe lisaks.....

Asta Kass (neiuna Ilves) (1938 – 1992) lastekirjanik
Sünd. 09.10.1938 Petseri
Surn. 14.08.1992 Tallinn
Asta Kass sündis Petseris, paari aasta pärast kolis pere Meremäelt Sõmerpalu valda Lilli-Anne külla. Asta õppis Sõmerpalu (Osula) ja Võru koolides, 1961. aastal lõpetas Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Töötas pedagoogina Jõgeva rajoonis, ajakirjanikuna Edasis ja Õhtulehes, toimetajana kirjastuses Eesti Raamat. Asta  Kassi  proosat  iseloomustab lihtne ja ladus keel, leebe huumor ja kohati ka teine, filosoofiline plaan. Tema teoseid on tõlgitud  soome ja vene keelde. Asta Kassi lastejutud hakkasid ajakirjades ilmuma alates 1976. aastast, raamatutena alates 1979. aastast. „Kloun Korgitsa kodune  elu“ (1979) keerab tagurpidi lastekirjanduses paljupruugitud mudeli – laps ja tema isevärki omadustega (fantaasia)sõber. Kui tavaliselt vaadatakse sellist sõprust läbi lapse silmade, siis selles loos on poiss kõrvaltegelane, kellega Korgits suhtleb hoolitseva täiskasvanuna – kui tal oma tegusate toimetuste kõrvalt aega jääb. „Igasugused asjad (1979), „Oleks OLEKS olemas“ (1981) ja „Ümbermaailmareis“ (1994) koosnevad (osalt juba ajakirjades ilmunud) lühijuttudest. “Pahupidi puhkus” (1983, 2006) on kloun Korgitsa teema edasiarendus noorsoole – tavaliste teismeliste ja nende mõistliku vanaema huvitav suvi äärmiselt toimeka, ebatavalise ja ebamõistliku (kuid siiski sümpaatse) Roosimemme seltsis. Mitmekesise temaatika, napi tegevuse ja avara mõtteruumiga lugudes on ootamatuid, vahel ka lõbusaid vaatenurki tuttavatele asjadele ning filosoofilisi arutlusi abstraktsete mõistete üle. Lapse arukust need raamatud ei alahinda. Asta on ise meenutanud oma koolipõlve,  suhteid raamatuga :  “Meelde on jäänud kõik need kohad ja käimised, kus midagi raamatutega tegemist oli. Et külapoes erilist kirjanduse valikut oleks olnud, seda ei mäleta. Silmad sihtisid mul küll alati riiulite poole........Kui kooli läksin, lugesin muidugi ladusalt ja lugemisvara oli teistsugune... […] Ääretult põnev oli ikka uuesti ja uuesti sorida naabripere kahel madalal riiulil ja leida sealt... oi, praegugi tahaks neid kätte võtta: Laste Rõõm, Ajakiri Kõigile, Vallatu Magasin, “Düsseldorfi roimar”, “Krahv Monte Cristo”, “Peata ratsanik”, “Saladuslik Jack”... Hoopis hiljem tulid tõelised lastele mõeldud raamatud; “Teraspoiss”, “Võluflööt”, “Imeveski”...” Kohati, vihjamisi on Asta Kassi lugudesse peidetud ka meenutusi lapsepõlvest Võrumaal: “Parinamäe tee, see praegune lauge kallak tundus tollal jalgrattaga alla sõites kohutavalt järsk. Harjumäe mäe all selgeveeline jõgi haljaste kallastega oli ilus ja pidulik. Oma jutukest “Mägi ja org” kirjutades mõtlesin neile oma lapsepõlve “kõrgmägedele”.Kooliajast mäletan kõige rohkem kevadeid. Vist sai seda pärast pikka külma talve nii kannatamatult oodatud. Käisime meierei juures mäeveerul lillakaid karukellasid noppimas. Neid jagus ehk neli-viis äbarikku vart igaühele näppude vahele, aga meelde jäid nad rohkem kui kodumetsa tavalised ülased ja sinililled. Karukellade noppimisest ei jäänud enam kuigi palju aega kevadise koolipeoni. Kasvõi nui neljaks, aga kaks uhket pidu pidi kool tegema – nääripeo ja kevadpeo, mõlemad pika näidendiga, koorilaulude, deklamatsioonide, tantsude ja ilmtingimata püramiididega.”.
„Seda kõike kirjutades mõtlen: ükskõik, kuidas ma oma mälestusi ja tundeid kirjeldan, ega teie ikka niimoodi tunne nagu mina. Kuigi koht on sama, on aeg ja inimesed teised.”
Asta  Kass oli abielus ajakirjaniku-humoristi Kalju Kassiga. Peres kasvasid tütred Irja ja  Signe. Viimane on tuntud lastekirjanik Kristiina Kass-Nokelainen.
Andmed:    lib.werro.ee/asta-kass; A.Jaaksoo „Kes on kes ja mis.....“, Tallinn, 1987;

 Loe lisaks....