• Maetu otsing


  • Kalmistu otsing


Kaarel Kübar (a-ni 1937 Karl-Eduard) (1907 – 2004) laskur, Argentiina karika võitja
Kultuurilooline haud   (Sportlane)
Tallinn Rahumäe kalmistu, V, JV B, 1-6, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Anna Kübar 25.06.1878 21.09.1960
Kaarel Kübar 05.11.1970 28.05.2004 02.06.2004
Milja Kübar 03.08.1990

Kaarel Kübar (a-ni 1937 Karl-Eduard) (1907 – 2004) laskur, Argentiina karika võitja
Sünd. 15.01.1907 Vara v.
Surn. 28.05.2004 Tallinn
Peeter Kübara peres neljanda poja nimeks pandi Karl, kuid lisati Eduard. Poiss nägi ilmavalgust Tartumaal Vara vallas Tillimaa talus. Karl-Eduard oli sündides viletsa tervisega ja ema arvanud, et ka see poiss kaua vastu ei pea kuna kolmanda pojana sündinud Karl suri üheaastaselt. 2,5-aastaselt jäi Karl-Eduard isata, talus hakkas elu edasi viima ning maad harima ema ja kolm poega. Algul oli Kaarli põhiliseks tööks loomade karjatamine, hiljem hakkas ta vanemate vendadega tegema ka põllutöid. Lõpetas Matjama 4-kl külakooli. 1927. aastal tuli noormehel minna kaitseväkke. Ta sattus Tartusse ratsarügementi. Ajateenistuses ta laskealal millegi erilisega silma ei paistnud ja vabanedes läks õppima elektrikuks. Ema oli vahepeal talu maha müünud ja Tartusse kolinud, ka Kaarel jäi ülikoolilinna ning asus tööle elektrikuna. Sportlasteed alustas Kaarel Kübar hoopis poksijana. Tartu KALEVIS treenides tuli ta 1931. aastal linna meistriks. Kuid poks talle ei istunud.  Võistluslaskmise juurde sattus ta 1933. aastal Kaitseliitu astudes. Järgmisel aastal võeti ta EESTI LASKURLIDU treeningumeeskonda, 1935. aastal arvati juba rahvuskoondisse. Siin nõuti palju tööd ja  tihti tuli Kaarlil käia Tallinnas ühistreeningutel. Mõnikord pidi tulevane laskekuulsus kogu tee Tallinnani püsti seisma, see oli vaevaline, kuna  üks püss kaalus seitse-kaheksa kilo. Püsse oli Kaarlil kaasas aga kolm. Esimest korda kaitses K.Kübar maailmameistrivõistlustel Eesti au 1937. aastal Soomes Helsingis. Samal aastal abiellus Kaarel Milja Hirvega. Pärast MMi algas tõsine töö. Läbimõeldud treeninguga jõudis K.Kübar 1938. aastal Eesti meistrivõistlustel vabapüssist 3x40 lasuga 1133 silmani. Tulemus ületas laskurliidu suurmeistrinormi 33 (!) silmaga ja püsis riigi rekordina 30 aastat. 1939. aasta maailmameistrivõistlustele Šveitsi Luzerni sõitis Kaarel Kübar juba Eesti vabapüssimeeskonna esinumbrina. Ta talus soosikukoormat hiilgavalt, pälvides neli kulda ja ühe hõbeda. Võistlust meenutatakse järgmiselt, -oligi jälle käes võistluste viimane päev 10. juuli 1939 ning võistluste kroon – võistkondlik vabapüssimatš Argentiina karikale. Enne võistlust ütles Gustav Lokotar, et võime kaotada teised matšid, aga kui võidame Argentiina karika, on kõik korras! Võistluse algus ei tõotanud midagi head, sest ilm oli pilves, tuuline ning vihmane. Kaarel Kübara sõnul kasutas enamik meeskonnaliikmeid kerge laenguga padruneid, mis allusid tuulemängudele ja tihti ei tabanud 300 meetri kaugusel oleva märgi keskkohta. K.Kübar püstitas seal uue maailmarekordi, mis oli Soomele kuulunud rekordist 34 silmaga parem ja sellega oli Argentiina karikas teistkordselt eestlaste oma. Võidukarika kandmise au oli kaitseliitlastel: 1097 silmaga maailmameistriks tulnud August Liivikul ja individuaalselt viiendaks tulnud Kaarel Kübaral. Eestis toimus muljetavaldav vastuvõtt, anti vabad päevad, et inimesed saaksid minna kangelasi tervitama. Laskurliidu abiga pääses K.Kübar 1938. aastal Tartu vanglasse vangivalvuriks. See amet oli tollal tunduvalt tasuvam kui elektrimontööri töökoht. Vanglas teenis ta igapäevast leiba 1940. aasta riigipöördeni. 1941. aasta Punaarmee mobilisatsiooni elas K.Kübar üle Tartu lähedal maakodus. Saksa okupatsiooni ajal  asus taas  tööle Tartu vanglasse, kus oli ametis 1944. aasta sügiseni. 1944. aasta septembris otsustas perekond Kübar kolida Tartust Tallinna, kuid oktoobri algul arreteeriti nad tänaval. Abikaasa Milja vabastati, kuid Kaarel saadeti Patarei vanglasse. Järgnesid pikad ja vintsutavad ülekuulamised. 1945. aasta mais kuulutati välja kohtuotsus – kümme aastat töö- ja kasvatuslaagrit pluss viis aastat asumist. Kaarel Kübarale pandi süüks Kaitseliitu ja Omakaitsesse kuulumist ning vangivalvurina töötamist. Esialgu viidi endine laskekuulsus Harku vangilaagrisse, kuid kolme aasta pärast saadeti Venemaale Tjumeni oblastisse –seal oli külma40 kraadi, elada tuli aga presenttelkides.  K.Kübar suunati ehitusbrigaadi, kus peamine tegevus oli palkmajade ehitamine. Mõne aja pärast viidi mees üle Krasnojarski krai Norilski linna. Paraku oli seal veelgi külmem ja veel raskemad tingimused. K.Kübar naases Eestisse 1955.a.. Siin ootas teda truu abikaasa, kahjuks ei olnud neil lapsi. K.Kübar jätkas pärast kodumaale naasmist treenimist, 1955. aastal krooniti ta sõjapüssiharjutuses 3x20 lasku Eesti NSV meistriks. Teda kutsuti ka DÜNAMOSSE. Pärast Eesti meistritiitli võitmist käis ta  1956. aastal Moskvas spartakiaadil, aga midagi ei saavutanud. K.Kübar lõpetas laskespordiga ja hakkas Nõmmele maja ehitama, töötades kuni pensionini elektrikuna. Lisaks käis ka kalavetel ja mängis malet. K.Kübar oli mitmete autasudega pärjatud.
Andmed: J. Valdre, A. Kallandi. EESTI LASKESPORT ARGENTINA KARIKA VALGUSES, Põltsamaa, 2006; KIRJUTAMATA MEMUAARE III, Tallinn, 1989;  P.Kivine TÄHETUND, Tallinn, 1990; ESBL, Tallinn, 2011; KULTUUR JA ELU, Tallinn, 2002