Jaan Kiivit (sen) (1906 – 1971) kirikutegelane
Sünd. 27.02.1906 Pahuvere v.
Surn. 03.08.1971 Tallinn
JK, Jaani ja Leena poeg,  sündis Viljandimaal Tuhalaane vallas. Alghariduse sai Polli (Longi) ja Karksi valla (Ado) algkoolis ja Karksi kihelkonnakoolis. Sügisel 1918 astus ta Viljandi keskkooli, mille järel kevadel 1925 lõpetas Viljandi maakonna poeglaste gümnaasiumi. JK alghariduse aeg langes Eesti vabariigi algusaastaisse, mis ei pakkunud «rohelist teed» rahva usu- ja kirikukeelule, vaid elati hariduse illusioonis, mis pidanuks lahendama kõik teised eluprobleemid. Ka JK polnud siin erandiks. Sugulaste-sõprade vastuväidetest hoolimata – pole kõnemees, ei oska laulda ega ole õppinud ladina keelt – otsustas JK edasi õppida Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Alanud 1925. a sügisel aktiivset üliõpilaselu «koos selle lõbususe ja tühjusega», nakatas ta kaaslasi oma huumorimeele ja osavõtlikkusega. Ka oli ta kahe seltsi – Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi ja Akadeemilise Filosoofia Seltsi – liige. Kaks surmaohtlikku haigust panid JK-i tunnistama, et Jumal tedagi kutsub oma tööle, tuli alistuda ja ta ise tahtiski seda rahulikult teha. JK lõpetas TÜ 1932.a.
Õpetaja prooviaasta pidas ta Jõhvi õpetaja Jaak Variku juures, kes oma praktikanti iseloomustas kui väga ustavat töötegijat, kes usuliselt seisab Ev. Lut. Kiriku alusel ja kes annab usku loota, et meie Ev. Lut. Kirik JK isikus tõsise hingekarjase juure saab. Õige lühikest aega oli JK vikaarõpetajaks Hiiumaal. Tema ordinatsioon toimus Tallinna Toomkirikus 16. juulil 1933, ordinaatoriks oli ass praost A. Kapp (maet.Siselinna kalm.). Konsistooriumi otsusega (1934.a.) kinnitati ta Viru-Jakobi koguduse õpetajaks ja viis aastat hiljem Viru praostkonna praostiks. Piiskopi otsusega (1948.a.) teenistuse huvides paigutati ta ümber Tallinna Jaani koguduse õpetajaks ja Tallinna praostkonna praostiks. Piiskopi asemiku (A. Pähn) ettepanekul (1949) kinnitas konsistoorium JK vikaarpiiskopiks. 13. kirikukogu valis JK-i eluaegseks Eesti Ev. Lut. Kiriku peapiiskopiks arvates 23. okt. 1949. Antud olukorras polnud J K-l kerge peapiiskopi kohta vastu võtta: nii suure lugemuse, elukogemuste ja intelligentsiga mehel kui temal, polnud teadmata, kui täis karisid see meri oli, kus tal väikse maa ja rahva kirikulaevaga tuli purjetada. Varsti pärast peapiiskopi koha vastuvõtmist tuli kuuldavale läänest hääli, et JK on isehakanud punane piiskop. Ei kulunudki väga palju aega, kui need hääled hakkasid vaibuma ja JK renomee just läänepoolses protestantlikus kirikus hakkas tõusma. Varsti sai temast tuntud ja tunnustatud teoloog nii kirikute maailmaliidus kui ka luterlike kirikute maailmaliidus, samuti nii rahupooldajate kui kirikute oikumeenilises liikumises. Ilma teeneteta ta poleks saanud nelja Euroopa ülikooli, Leipzigi, Praha, Helsingi ja lõpuks kõige väärikama, Pariisi ülikooli audoktoriks. Paljude ametisõitude juures leidis JK aega uue teoloogide põlvkonna kasvatamiseks. Kuna nõukogude kord sulges Tartu ülikooli usuteaduskonna, oli ta 1946. aastal üheks uue õppeasutuse loojaks EELK konsist. juures, Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon (UKK), hiljem Usuteaduse Instituut (UI) ja samas tegeliku usuteaduse õppejõuks, olles 1949–71 Usuteaduse Instituudi tegeliku usuteaduse korraline professor. Tema loengud olid huvitavad ja kaasakiskuvad, tähelepanuväärne on see, kuidas ta juhatas jutluste seminare. Ta oli hea pedagoog, püüdis üliõpilast ka nõrga jutluse puhul julgustada, kui teised seda teravalt kritiseerisid. Inimesena oli hea, humaanne, tark ja elukogenud õpetaja, kel oli alati aega teist inimest  ära kuulata. Kui inimene tuli tema juurde mure ja hädaga ja kui tal polnud võimalik teda aidata, siis vähemalt ta saavutas selle, et abiotsija lahkus tema juurest teadmisega, et teda oli tahetud aidata ! JK-l oli eriline sarm, mis ei köitnud ainult tema sõpru, vaid isegi vastaseid, JK oli emotsionaalne mees, kel oli eriline mahe hääl ja kes oskas oma laialdasi teadmisi siduda pühapäevastesse jutlustesse. JK oli mitmete oluliste komisjonide sh ka 1958 Piibli tõlke komisjoni liige.
Viru-Jakobi koguduse teenimise aega langeb ka JK abiellumine Gertrud Varikuga (praost Jaak Variku tütar), G oli rõõmsameelne, sõbralik ning oma kodule pühendunud. Abielust sündis viis last: Leena (1936), Kirsti (1937), Jaan (1940), Annika (1943) ja Marike (1949).
Peapiiskop JK-i matusetalitus toimus 7. augustil Tallinna Jaani kirikus.
Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000; Ajaleht EESTI KIRIK, 02. 2006; http://www.geni.com/people/Jaan-Kiivit/6000000005041714250

Loe lisaks...