• Maetu otsing


  • Kalmistu otsing


Eduard Järv (1899 – 1941) graafik ja raamatute illustraator
Kultuurilooline haud   (Kunstnik)
Tallinn Rahumäe kalmistu, V, JV I, 1-13, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Eduard Järv 01.01.1899 27.08.1941 13.09.1941
Elo-Reet Järv 06.08.1939 12.10.2018 06.08.2020
Luise Järv 27.03.1955
Martha-Amalie Järv 23.11.1909 28.08.1999 02.09.1999

Eduard Järv (1899 – 1941) graafik ja raamatute illustraator

Sünd. 01.01.1899 Peterburi
Surn. 27.08.1941 Tallinn
EJ lõpetas peale üldhariduse omandamist Petrogradis Kunstide Edendamise  Seltsi kooli. Õppis a-il 1920-21 Petrogradi KA. 1925.a. asus tööle Põltsamaa Keskkooli joonistusõpetajaks. Tegi samal ajal ka raamatuillustratsioone ja tarbegraafikat.  Siit saatis ka oma märgikavandeid R.Tavasti töökojale. 1930.a-il  kujunes välja EJ kui illustraatori omapärane käekiri, mida iseloomustas detailirikas, ohralt geometriseeritud ornamenti kasutav käsitluslaad. Peamine tehnika oli puugravüür. Kunstiteadlane K.Kirme kirjutab, et EJ seisab oma puugravüüride taseme poolest rinnutsi eesti parimate ksülograafidega. Tema illustratsioonid aitasid fantaasial luua elavat, olgugi veidi idealiseeritud pilti muinaseesti elust-olust. E J loomingu hindamisel jõuavad tõenäoliselt kõik asjatundjad üksmeelsele otsusele, et tema kolmekümnendate teise poole puugravüürid on meisterlikud nii tehnilise teostuse kui ka joonistusliku korrektsuse ja kompositsioonilise leidlikkuse poolest. Iseasi on nende tööde stiililise iseloomu hindamine. Siin jaguneb hindajate hulk tõenäoliselt kaheks: ühed, kes lähevad kaasa E J idealismiga, isamaalise innuga, mis väljendatud uusromantilise natuuritruudusega. Teine, skeptikute leer, loeb arvatavasti selle pateetilise laadi naiivseks, stiililiselt vananenuks, lausa ärkamisaegseks. Ehk on mõnevõrra õigus kummalgi. K.Kirme on siiski EJ loomingu suhtes jaataval seisukohal. Ja mitte ainult subjektiivselt, vaid ta leiab, et sellist isamaalikku kunsti oli meie tollal küllaltki kriitilises poliitilises seisus vaja. Iseasi, kas seda isamaalisust õigel ajal ära kasutati. Ja kui mitte, siis EJ selles patus süüdi ei ole. Tuntumad EJ illustreeritud teosed on URMAS JA MERIKE, LEMBITU, NÕID, LÄÄNEMERE ISANDAD, NIMED MARMORTAHVLIL, TUHANDE  JA ÜHE ÖÖ MUINASJUTUD.
Roman Tavasti kutsel tuli EJ ühte meie parimasse kunstipäraste metalltööde teostusbaasi, RT märkide ja väärismetallasjade tehasesse Tallinnas,  olles siin palgalisel kohal aastail 19371938, hiljem aga valmistas üksikuid kavandeid tellimistööna. Vähetuntud on seegi fakt, et EJ kavandite järgi valmisid väga paljud hästikujundatud ja rahva hulgas populaarsed metallehistööd. Ta on kujundanud nii unikaalseid auhindu kui ka tiražeeritud pisiesemeid ja ehteid. Siin teostati kunstiliselt õige komplitseeritud ülesandeid, nagu spordiauhinnad ja muud representatiivsed esemed. EJ lahendused on õige julged – paiguti hulljulgedki. Ta on asendanud traditsioonilised auhinnakarikad keerukate kompositsioonidega, millesse on vastavalt eseme tähendusele sisse viidud muinasaegne linnus, viikingilaev, isegi tennisereketid. EJ kasutatud motiivid – muistne vibulaskja, ratsur linnuse ees, suusataja – korduvad erinevas suuruses nii esinduslikel auhinnakarikail kui ka väiksemail esemeil. Isegi nii riskantne võte kui puiduvormide ülekandmine metalli on EJ-l õnnestunud: puust õllekannu vormile on rahvapärase ehtekunsti võtteid (näiteks klaaskivikesi) lisades saadud täiesti talutav tulemus. 
EJ looming ja isik vaikiti nõuk. okupatsiooni ajal peaaegu maha. Kõigepealt oli E J surma saanud asjaoludel, mida tookordsed võimumehed pidasid paremaks maha salata. Nimelt haigestus 1941. aasta sügisel mobiliseeritud EJ just enne tema ja ta saatusekaaslaste Leningradi saatmist, ilmselt pimesoolepõletikku. Teda nähti kahe püssimehe vahel Kopli poolsaare poole vankuvat. Pärast Saksa vägede Tallinna tungimist avastati Koplist ühe punaarmee õhutõrjeüksuse laatsareti juurest ühishaud, kus lebas ka EJ. Ilmselt pidasid Tallinnast pagevad punaarmeelased õigemaks kõik mahajäävad haiged enne lahkumist hukata. EJ surmakuupäevigi on kaks 24/27 august?! Lisaks oli ta looming liiga Eesti-patriootiline ja Eesti muistset iseseisvusaega heroiseeriv. EJ oli ka Aidu Vabadussõja mälestusmärgi OHVRI ALTAR (1929) autor.
EJ tütar on nahakunstnik Elo Järv.
Andmed: EESTI KUNSTI AJALUGU, I/2, Tallinn,1977; R.Loodus EESTI RAAMATUKUNSTI TEKE JA ARENG, Tallinn, 1982; http://www.sirp.ee/archive/1999/05.02.99/Kunst/kunst1-1.html