• Maetu otsing


  • Kalmistu otsing


Johannes Õunapuu (1888 – 1924) kooliõpetaja
Kultuurilooline haud   (Pedagoog)
Tallinn Rahumäe kalmistu, V, KV III/III, 23-2, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
An Kerbak 03.09.1879 14.01.1964
Ernst Kerbak 01.01.1934
Jaan Kerbak 29.07.1941
August Lutsuver 03.02.1933 28.11.2001 08.06.2002
Elmar Mägi 31.08.1985
Helve Mägi 13.06.1920 20.05.2002 24.05.2002
Alma Õunapuu 28.10.1956
Johannes Õunapuu 10.12.1888 20.02.1924 25.02.1924

Johannes Õunapuu (1888 – 1924) kooliõpetaja

Sünd. 10.12.1888 Avinurme v.
Surn. 20.02.1924. Tallinn?
J.Õ sündis Tartumaal talunike (?) peres. Isa suri varakult, JÕ oligi pere ainus laps. Ema asus Tartusse ja toitis end ning oma poega mitmesuguste lihttöödega. JÕ aitas ema, viies korvidega tellijaile tööd koju kätte. Tal tuli seetõttu  Tartu seminari kaasõpilaste halvustavaid märkusi taluda. Lapsepõlv oli JÕ üsna sünge ja raske, samasugune  oli ka ta noormeheiga. 1918.a. kui asutati Vabadussõtta minekuks  Tallinna õpetajate rood, oli JÕ üks roodu organiseerijaist. Ta oli I ilmasõjast osa võtnud, evis kogemusi ja oskas teistelegi  sõjakunsti saladusi õpetada. Vabadussõjas võttis ta osa mitmetest luurekäikudest ja lahinguist (Uue-Pranglis, Võrumaal jm). Sõjaraskuste ja külmetuste tagajärjel jäi tiisikusse. Peale Marienburgi kui JÕ rood oli Mõnistes puhkusel, lahkus JÕ sõjaväest (tervislikel põhjustel?) asudes õpetajatööle. Kaasvõitlejad mäletavad teda  vahva sõdurina, elurõõmsa inimesena, hea sõbrana.  JÕ oli asjalik, otsustes õiglane, juhindudes alati mõttest olla kodumaale kasulik. Ainult oma tegeliku tööga teenis ta ära usalduse ja tunnutuse. Nimelt otsustati Läänemaal 1920.a. õpetajate seminar avada. S.a. detsembrikuus tehti ettepanek JÕ-le  asuda seminari rajama. JÕ töötas õpetajana  ühes Tallinna seminaris, ta nõustus ja asuski direktorina agarasti tööle. Siin kujunes ta tõeliseks liidriks ja juhiks. Esmajoones arutati kooli asukoha küsimust ja leiti kõige sobivamaks  Uuemõisa, mis asus Haapsalust 3 versta  kaugusel. JÕ unistus oli anda koolile “maakasvatuskodu ilme”, mis tähendanuks õpilastele võimalust suvel koolitalus põllutööd teha, et kindlustada endale talveks ülalpidamine. Kõik koolile üle antud 23 mõisahoonet vajasid põhjalikku ümberehitust või remonti. Töid tehti haridusministeeriumi arhitekti Karl Burmani juhendamisel. Õppetöö ei saanud neis ruumes toimuda, vaid toimus veel pikka aega Haapsalu Ühisgümnaasiumis,  laiali mitmes hoones. See kõik muutis olukorra veelgi raskemaks ja keerulisemaks. Oli pidev rahapuudus ja olmeraskused. Näiteks oli ehitise tarvis telliskive vaja, häid kive oli  tolajal raske  leida, JÕ hankis need. Tal polnud raha, aga teda usaldati. Peagi hakkasid pihta lagunenud hoonete  lammutustööd, aga kerkisid ka uued müürid. Oli tarvilik ehitada  ruumid klasside ja võimlemissaali tarvis. (Viimasest sai ilus avar ruum avara näitelavaga, loožide ja rõdudega mis mõnelegi teatrile silmad ette andis). Ka õpetajate korteriteks ja õpilaste  ühiskoduks tuli vanu mõisahooneid ümber kohendada. Pidevalt oli vaja raha. Aga  direktori JÕ ind ei raugenud. 1923.a. algas õppetöö poolvalmis Uuemõisa ruumides. JÕ juhtsõna oli töö, ta õhutas ja õpetas töötama, osates ise tööd õiglaselt hinnata. JÕ hankis kõik vajaliku ja  10. veebr. 1924. a oli uus seminarihoone valmis ja toimus sisseõnnistuspidu. 5 päeva pärast seda JÕ haigestus ja 20.veebruaril suri  ta ootamatult üsna noore mehena. JÕ oli ikka  armastanud tsiteerida H.Visnapuu laulu NII ILUS ON SURRA, KUI OLED VEEL NOOR... Õpilased valvasid ta sarga juures. Neile oli ta asendamatu. Järelhüüetes meenutati teda kõigis suurimais lehtedes, meenutati kuis oli ta õpilaste  vastu objektiivne, võrdselt kohtlev, vahel radikaalne. Õpetajate seas kui hea kolleeg ja koostöös haruldaselt mitmekülgne, mida õpetajate seas harva oli nähtud. Tema suurim õnnestumine oli siiski Läänemaa Õpetajeate  Seminar, tõeline haridustmpel, mis  püsib Haapsalu lahe kaldal nagu väärikas monument oma loojale. JÕ surma järel 1924.a.  ei leitud seminarile aastaid uut tugevat juhti, lahkusid ka paljud õpetajad. 1927.a.määrati direktoriks Valga Poeglaste Gümnaasiumi endine inspektor Alfred Fluss. JÕ oli abielus ja tal olid lapsed, Tallinnas elas tütar  Helve Mägi, kes  veel 1980.a. kalme hooldas.
JÕ matmispaika tähistab mustast lihvitud gabrost rist, J.Õ kalmu väike valgest marmorist tahvlike. Andmed: K.Laane ERAARHIIV; haridus.opleht.ee/Arhiiv/122004/lugu6.pdf