Leopold Tõnson (sünd.Tonso) (1878 – 1935) spordi-ja riigikaitsetegelane, VR  I/2
Sünd. 14.01.1874 Haapsalu
Surn. 05.01.1935 Tallinn
Kirikuraamatu järgi Leopold-Hermann Tõnson, tema sünni ja nime ümber on saladuste vari. On mitu erinevat sünnikuupäeva ja- kohta, ka on tema perenimi läbinud muutuste jada. Pole teada midagi LT alghariduse saamise kohta. On teada et ta õppis a-ni 1914 Šveitsis St Galleni kaubandusülikoolis, 1915 lõpetas Gatšinas lipnike kooli, 1921–1929 jätkas õpinguid TÜ õigusteaduskonna kaubandusosakonnas. Sportima hakkas Gustav Boesbergi raskejõustikuringis. Oli 1901 Tallinna Rattasõitjate Seltsi KALEV asutajaliige ja valiti selle juhatusse. Pani Eestis aluse kergejõustiku, aerutamise ja jääpalli harrastamisele. 1909 võitis enda korraldatud Tallinna esimesed kergejõustikuvõistlused (nelja ala kokkuvõttes). Parandas 1910– 1913 esimesi Eesti rekordeid kuulitõukes 10, odaviskes 4, kettaheites 3 ning teivashüppes 1 korral. Algatas 1910 aerutamis- ja sõudevõistluste korraldamise, 1912 sooritas süstaretki üle Soome lahe. Osales 1913 Eesti esimeses, Tallinna KALEVI ja Tallinna reaalkooli vahelises jääpallimängus. Vahendas 1912 Tallinna Teatajas Stockholmi OM-i. Töötas enne I maailmasõda Tallinna linnavalitsuses maksuametnikuna. Võttis lipnikuna osa I maailmasõjast. Vabadussõja ajal asutas Kalevlaste Maleva ja oli selle pealik, teiste andmete järgi oli ta Vabadussõjas kaitseliitlasena ja  hiljem piirivalve pealikuna, 20.12.1918 määrati ta  Kalevlaste Maleva pealikuks.  Leopold Tõnson oli vapper sõjamees, nagu terve Kalevi Malevagi, Landeswehri sõjas sai ta  3 korda haavata. 1919–1920 oli sõjakooli spordikursuste juht. Vapruse eest  Vabadussõjas anti temale  VR I/2. Lisaks sai ta  autasuks  Virumaal Sõmeru v.Uhtna maakonnas Uhtna talu, mis oli endine mõisasüda. Ta evis ka teisi kõrgeid riiklikke autasusid. 1920.a. sai ta kapteni aukraadi.
1924. a 1. detsembri riigipöördekatse ajal formeeris Kaitseliidu Tallinna Kalevi malevkonna ja oli a-ni 1926 selle pealik, aitas oma tegevusega kaasa Kaitseliidu taassünnile. 1911–1913, 1918–1919, 1922 ja 1924–1928 oli SS Kalevi esimees. 1919 oli I Eesti spordikongressi korraldajaid, 1920 Eesti Spordi Liidu asutajaid ja aseesimees, olümpiamängudel osalemise ja Eesti  Spordilehe väljaandmise algatajaid. Osales Eesti olümpiadelegatsiooni esindajana 1920 Antverpeni OM-il ja 1924 Pariisi OM-il. 1923–1935 EOK aseesimees (vahepeal ka juhatuse ametita liige), 1922–1923 ja 1933–1935 ESK abiesimees ning 1923–1928 esimees. Oli 1925 asutatud Kehakultuuri Sihtkapitali Valitsuse esimene esimees. Algatas Kadrioru staadioni rajamise ja korraldas ehitust (1926). Eesti mängude idee autor ning esimeste mängude (1934) korralduskomitee esimees ja peajuht. Skautide peavanem. Eesti põhiseaduse muutmise eelnõu autoreid (1930). Oli mitmes seltsis ja ühisuses ning Tallinna linnanõukogus ideede algataja ja elluviija. Sai Kalevi Spordiseltsi meistrimärgi nr. 1. Kaasaegsed iseloomustasid LT-t kui tulist rahvuslast, vaprat, tahtekindlat ja isepäist meest. Sirgjooneline ja aus, ütles välja mida mõtles hoolimata vastasoleja positsioonist. 13.03.1934 arreteeriti ta kui aktiine vapside liikumisest osavõtja, vabanes aga peagi.  Leopold Tõnsoni esimene abikaasa oli  Alice-Blendine-Antoinette.  Neil oli ühine poeg Ilmar.  Hiljem elas vabaabielu Berta-Therese Pertmann´iga,  1927.a. sündis neil tütar Helga.  1923-1935 oli Leopold Tõnson Nõmmel asunud  tellisetehase o/ü Silikaat  osanik ja tehniline direktor. Leopold Tõnson  oli vaieldamatult mitmekülgne ja  väga andekas inimene, tõeline renessansiinimene, sest eks siis oli meie Eesti riigi renessansiaeg.
Peale surma meenutati Leopold Tõnsonit kui eestluse ideoloogi, kes oma sõnade ja tegudega  kutsus rahvast üles vabaks saama, puhastuma vaimselt ja kehaliselt võõrapärasest pahnast ja orjavaimust. Leopold Tõnson  on  maetud Rahumäe kalmistule kalevlaste platsile, milline taastati  peale Eesti isesesvumist. Algne hauaplats kaotati nõuk. okupatsiooni ajal ja suur üldsammas hävitati Liival asunud kivipurustuses.
Andmed: K.Voolaid “Leopold Tõnson”, Tartu, 2003; Autorite kogu „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“,  Viljandi, 2016; M.Kask isikl. kogutud teated.;

 Loe lisaks...

Roman Hirt (sünd Ird) (1897 – 1919)  sõjaväelane, VR II/3
Sünd. 06.08.1897 Tõstamaa v.
Surn. 02.04.1919 Suur-Bereznjuki k.
Roman  sündis Pärnumaal Alu külas  Porilaane talus. Õppis vallakoolis. I Ilmasõja ajal asus pere elama Tartumaale Luunja valda. Vabadussõjas  võitles vabatahtlikuna  Kalevlaste Malevas  alates  02.01.1919. Võitles lahinguis Punaarmee vastu  Lõuna-Eestis ning Viru ja Pihkva rindel.  Ta langes 02.aprillil 1919.a. Petserimaal Suur-Bereznjuki küla juures. Tema põrm toodi  Eestisse ja maeti  Kalevlaste Maleva platsile, sambale raiutud ka tema nimi.  Postuumselt anti reamees Roman Hirtile vapruse  eest Vabadussõjas VR II/3.  Tema vanemtele anti Vare  talu Tartumaal Luunja vallas  Kabinas.
Roman Hirt oli vallaline.
Andmed: Autorite kogu „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“,  Viljandi, 2016;

August Enok (1886 – 1939), sõjaväelane, VR II/3
Sünd.10.11.1886 Pööravere v.
Surn. 23.05.1939 Tallinn
August Enok sündis Pärnumaal. Õppis Tallinna linnakoolis.  Õppis 108 diviisi õppekomandos ja  Vabariigi Sõjakoolis. I Ilmasõja  ajal oli 1914.a.  430 Valga jalaväepolgus, märtsist 1916 kuni dets. 1917 633  Akhalkalaki jalaväepolgus. Osales lahinguis Austria-Ungari vastu Galiitsias. Jaanuarist aprillini 1918 oli 4.Eesti polgus. Vabadussõja  ajal vabatahtlikuna 28.12.1918 Kalevlaste Malevas. Veebruarist 1919 1. roodu veltveebel. Aukraad järjest tõusis ja  augustis 1919 oli juba vanemohvitser. Võitles lahinguis  Punaarmee ja Landeswehri vastu Viru ja  Pihkva rindel ning  Lätimaal. 30.06.1919 sai Riia  all põrutada. Temale anti lahingulise vahvuse eest Vabadussõjas, eriti  lahingus 22.06.1919  Skangali mõisa all, VR II/3 ja lisaks  Harjumaal Keila v.Leholas  Tammemäe talu. Ta oli  1920.a. jaanuarist Kalevlaste  Maleva polgu majandusülema abi.  Mais sai lipnikuks, juunikuust oli sidekomando pealik. 1921.a. jaanuarist 6. jalaväepolgu Kalevi pataljoni 2. roodu vanemohvitser, juunist rooduülem. Tema sõjaväeteenistus jätkus küll SÜE teenistuses, siis  Vahipataljonis. 1933.a. sai kapteni aukraadi. 1935.a. veebruarist vabastati ta sõjaväeteenistusest.  Elas oma Tammemäe talus. Oli VRVÜ Tallinna osak. liige.  Ta suri Tallinnas ja maeti VS ajal langenud kalevlaste   matuseplatsile. Nõukogude okupatsiooni ajal kalevlaste memoriaal hävitati, osa kalme maeti üle. Nüüdseks on  memoriaal  vastavalt võimalustele taastatud.
August  Enok oli abielus Marta Enokiga. Peres kasvasid pojad Lembit ja Vambola.
Andmed: Autorite kogu „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“,  Viljandi, 2016;