• Maetu otsing


  • Kalmistu otsing


Johannes Uuskam (1934.a-ni Usgam) (1894 – 1882) sõjaväelane, VR II/3
Kultuurilooline haud
Tallinna Liiva kalmistu, V, A, 24-25, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Amanda-Pauline Uuskam 31.10.1942
Illar Uuskam 23.05.1925 02.03.2007 19.05.2007
Johannes Uuskam 26.03.1894 15.12.1982 19.12.1982

Johannes Uuskam (1934.a-ni Usgam) (1894 – 1882) sõjaväelane,  VR II/3
Sünd. 26.03.1894 Vaikna v.
Surn. 15.12.1982 Harjumaa, Saku kn.
Johannes Uuskami lapsepõlvekodu oli Kullamaa vallas Hallika talus, kuhu tema isa Jüri oli pärast koolmeistri ametist loobumist 1893. aastal elama asunud. Johannes oli neljast lapsest vanim. Pärast kohaliku külakooli lõpetamist siirdus ta 1908. aastal õppima Tallinna Linnakooli, mille lõpetas 1911. Ta täiendas end iseõppimise teel ja sai kantseleiametnikuna tööle Eestimaa Kubermangu Valitsusse. 1915. aastal mobiliseeriti ta tsaariarmeesse kaardiväepolgu tagavarapataljoni. Juba 1916. aasta alul saadeti ta Petrogradi Vladimiri sõjakooli ohvitseriks õppima. Vahetult enne sooritas ta Petrogradi Kadeti Korpuse juures eksternina eksami keskkooli täieliku programmi ulatuses. Juunist 1916 leiame ta rooduülemana eesliinil sakslaste vastu võitlemas. Hiljem teenis ta Põhjarinde 12. armee 462. jalaväe Staritski polgus, 1917. aasta oktoobris toodi ta Eesti rahvuslike väeosade loomise käigus 3. Eesti jalaväepolku rooduülemaks. Kui 1917. aasta detsembris jõuti Rakveres 4. jalaväepolgu formeerimiseni, viidi sinna üle ka Johannes Uuskam. Eesti iseseisvumisele 24. veebruaril 1918 järgnes üle 8 kuu kestnud Saksa okupatsioon, Eesti rahvusväeosad ja korrakaitse saadeti laiali. 1918. aasta suvel töötas Johannes isa talus, kuid jäi järelvalve alla kui endine Vene armee ohvitser. Vabadussõjas osales alates 24.11.1918. Vabadussõja esimesel päeval, 28. novembril, tuli pidada  Narvas pealetungivate punavägede vastu esimene lahing. Nooremleitnant Johannes Uuskami salk oli tol saatuslikul päeval Jamburgi kivitee piirkonnas. Eesti väeosad tuli tuua Narva jõe läänekaldale. Punaarmee pealetung oli äge ja jõud ebavõrdsed. Kuidas ka ei püütud vaenlast takistada ja vastupealetunge organiseerida, tuli taanduda. 1919. aasta esimestel päevadel suudeti Kehra-Valkla lähistel punaväe pealetung peatada ja äsja formeeritud soomusrongide toel algas edukas vastupealetung. Johannes Uuskam tegi selle lahingu kaasa 4. rahvaväepolgu rooduülemana. Vastupealetungide käigus sai ta kahel korral haavata. Pärast ravi asus ta 8. mail 1919 jälle teenistusse, olles Narva garnisoni adjutant, rooduülem. Ametikõrgendusena sai ta leitnandi ja alamkapteni auastme. 5. 03.1920 annetati talle ülesnäidatud vahvuse eest VR II/3.  Lisaks anti talle autasuks  Harjumaal Rapla vallas Ärtu talu. Sõja lõppedes jäi Johannes Uuskam tegevteenistusse, täites roodukomandöri ja vabariigi sõjakooli erinevate kursuste ülema kohuseid. Vabariigi aastapäeval 1924 ülendati ta majoriks, detsembris 1927 viidi üle 2. soomusrongirügemendi staabi teenistusse. Korduvalt oli ta valitud rügemendi aukohtu esimeheks. 1934. aasta aprillist määrati ta Tallinnas Koplis asunud Kalevi Üksiku Jalaväepataljoni ülemaks. 1. aprillist 1936 vabastati ta sellelt ametikohalt ja ühtlasi ka kaitseväe tegevteenistusest vanaduse tõttu. Ta oli 42aastane ja olnud mundri all 20 aastat. Ärtu talu Johannes Uuskamile ei meeldinud, ta müüs selle ära ja ostis asemele Kivimäe talu, mida ta pärast sõjaväest vabanemist asus ise pidama. Kuigi talu oli olnud mitme omaniku valduses, oli see rentnike poolt korralikult majandatud. Peale Eesti Vabariigi okupeerimist punavägede poolt 1940/41 tuli Johannes Uuskamil majapidamist kokku tõmmata. Punaarmee suurte kaotuste tõttu mobiliseeriti 1941. aasta suvel Eesti sõjaväes teeninud 1890-1904 sündinud reservohvitserid ja sõjaväeametnikud, sh ka  major Johannes  Uuskam. Ta suunati Uurali sõjaväeringkonna staabi käsutusse. 11.03.1942 määrati ta äsjaloodud 1. Eesti Üksiku Tagavara Laskurpolgu komandöri asetäitjaks. 7. Eesti Laskurdiviisi 1. (pärast 63.) Üksik Tagavara Laskurpolk jäeti kuni 1944. alguseni Kamõslovi linna Sverdlovski lähistel. Veebruaris, rinde lähenedes Eestile, toodi polk Leningradi rinde koosseisu. Sõda jätkus lahingutega Narva all, Johannes  Uuskam oli endiselt komandöri asetäitja. Johannes Uuskam demobiliseeriti 21.09.1945. Ta oli 51aastane ja  tunnistatud Isamaasõja III grupi invaliidiks. Pärast sõjaväeteenistusest vabanemist jätkas Johannes Uuskam tegevust sõjanduse valdkonnas. Teotses  Tallinna Õpetajate Seminari sõjalise ala juhatajana. Pärast kooli ümbernimetamist Tallinna Õpetajate Instituudiks (1947) jätkas ta  tööd direktori abina administratiivmajandusalal. Peagi aga avastasid nõukogude kaadrite  järelevalvajad  Johannes Uuskami ebasobiva mineviku. Ta vabastati töölt küll omal soovil, kuid “poliitiliselt sobimatu” varjundiga. Ta pidas edasi oma Kivimäe talu, kevadest 1949 oli ta  kohaliku kolhoosi, hiljem Saku näidissovhoosi põllutööline. Johannes Uuskam suri Harjumaal oma Kivimäe talus.
Johannes Uuskam oli kaks korda abielus, esimene abikaasa oli Amanda-Pauline ja neil oli peres kaks poega  Illar ja Innar.  Teine abikaasa oli põllumajandusteadlane Salme Suik.
Andmed: Autorite kogu „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“ Viljandi, 2016; L.Teinbas „Saku Sõnumid“: http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:qT28qBIfEQYJ:www.sakuvald.ee/41759+johannes+uuskam&cd=1&hl=et&ct=clnk&gl=ee&source=www.google.ee