Aleksandr Mandrõkin (1907 – 1973) filmirežissöör

Aleksandr Mandrõkin (1907 – 1973) filmirežissöör
Sünd.18.11.1907
Surn. 29.11.1973 Tallinn
Aleksandr Mandrõkin sündis 18. novembril 1907. Tema varasemast haridusteest on  vähe teada. Oli raudteedepoo töötaja ja komsomoli  rajoonikomitee sekretär. 1937 lõpetas ta Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi (VGIK) režiiteaduskonna. Filmiarhiivi materjalid väidavad, et Aleksandr Mandrõkin oli üks neist, kes suurtes NSV Liidu stuudiotes läbi ei löönud ja otsisid seega võimalusi töötamiseks liiduvabariikide stuudiotes. Nõnda  sabusidki Eestit kinematograafia alal järele aitama 1947.a. kaks režissööri, Aleksandr Mandrõkin ja Viktor Nevežin. 1947–1965 tegi Aleksandr Mandrõkin režissöörina 81 kinoringvaadet NÕUKOGUDE EESTI.  Ta lavastas ka dokumentaalfilme ("Mu isamaa on minu arm", 1948, "Julgete sport", 1951, "Taassündinud Kreenholm", 1952, "Linn Emajõel", 1964, "Eesti põlevkivi", 1965, "Ilu argipäev", 1965). 1955 jõudis ekraanile Tallinna Kinostuudio ametlik esimene mängufilm, sisuliselt kontsertfilm KUI SAABUB ÕHTU, milles esinevad lauljad, tantsijad ja näitlejad. Värvifilmi Eesti silmapaistvatest loovisiksustest tegi Aleksandr  Mandrõkin enda kirjutatud stsenaariumi põhjal, tundmata piisavalt maa ja rahva kultuuritausta ja kunstitraditsioone. Nagu peaaegu kõikide külalisrežissööride filmides, on siingi liialdatud rahvuslike elementide kasutamisega. (Tõe huvides  tuleb mainida, et tollastele tavavaatajatele kujunes film KUI SAABUB ÕHTU siiski mitmetel põhjustel elamuseks -MK. Filmi tollane vaataja). Nõukogudeaegne nekroloog märgib, et Aleksandr Mandrõkin oli  Sergei Eisensteini õpilane, kes töötas aastaid edukalt stuudiotes MOSFILM ja LENFILM. Siis aga kutsuti ta Tallinna filmistuudiosse. Ta oli üks eesti nõukogude filmikunsti rajajaid. Teda on tituleeritud küpseks, laia diapasooniga meistriks, kellel oli ENSV-s ja ka mujal palju õpilasi. Aleksandr Mandrõkin on lavastanud veel kolm mängufilmi. Ants Saare stsenaariumi järgi valminud draamas PÖÖRDEL (1957) püüti lahata maaeluga seonduvaid probleeme. Tegevus toimub allakäinud ühismajandis VÕIT, mille mahajäämust likvideerima saadetakse kõrgemalt poolt uus aktiivne esimees. Tallinna Kinostuudio esimese laiekraanfilmi ESIMESE JÄRGU KAPTEN (1958) aluseks on Aleksei Novikov-Priboi samanimeline mereromaan. See on lugu lihtsast tsaarilaevastikus teeninud madrusest Zahhar Psaltõrjovist ja tema saatusekaaslastest, kes kujunevad revolutsioonisündmuste mõjul nõukogude meremeesteks. Eesti näitlejaist oli filmis kõige olulisem roll Olev Eskolal krahv Everlingina. Siin tegi kaasa ka Aleksandr Mandrõkini abikaasa Asta Vihandi. 1960. aastal oli Aleksandr Mandrõkin jõudnud oma kolmanda filmini PEREKOND MÄNNARD, mille arutelu oli omal ajal kõmuline. Tartu ülikoolis tegutses kinoklubi. Iga uue eesti mängufilmi valmimine oli sündmus, kuna neid oli vähe. Esmalt näidati filmi ja siis toimus arutelu. Stsenarist Valter Kruustee, tollane stuudio stsenaariumide osakonna toimetaja, oli seadnud endale ülesandeks luua avar ajalooline panoraam Eesti ühiskonnast aastail 1918–1924. Ta oli kokku viinud kaks perekonda, Männardid ja Neiderid. Männardid on proletariaadi ustavad võitlejad, isa ja poeg pannakse vangi, aga nad ei heitu. Saavad lahti ja asuvad kohe kodanlaste vastu edasi võitlema. Neiderid jälle on väikekodanlikud ja tahavad hoopis oma „värkstuba”. Film lõpeb 1924. aasta 1. detsembri mässuga. Filmi kandsid samad stalinlikud klišeed ja stambid, mis moodustasid Eesti ametliku ajalookäsitluse selgroo. Kogu film oli nõukogulike ajaloostampide puunukulik illustratsioon. Aleksandr Mandrõkin lahendas lood stalinliku filmikunsti, sotsialistliku või kriitilise realismi võtmes, kus “pahad on pahad ja head on head”. Vaatamata stamplikele lahendustele, nimetasid omaaegsed kriitikud seda filmi Mandrõkini “tubliks sammuks edasi”. Kui filmi rünnati 1960. aastal Tartu ülikooli filmiklubis toimunud esilinastusel, oli ründajate eestvedaja Artur Alliksaar, kes peagi lahkus ust paugutades. Ust paugutas varsti ka Aleksandr Mandrõkin. Boriss Kõrver, filmi muusika  autor,  olevat olnud ainus, kes jäi tudengite ette seisma. Stuudio portfellis lebas tema LIBAHUNDI stsenaarium. Õnn, et seegi jäi uue põlvkonna tulekut ootama. Alles 1960. aastate lõpul tuli Tallinnfilmi kunstinõukogus pidevalt toimiva ametikeelena kasutusele eesti keel, sest ikka oli veel stuudios umbkeelseid venelasi. Tõsi, selleks ajaks oli juba lahti saadud eesti nõukogude mängufilmile aluse pannud, Venemaalt Eestisse tulnud andetuist külalisrežissööridest Aleksandr Mandrõkinist, Viktor Nevežinist ja Mihhail Jegorovist. Põhimõttekindel kommunist  Aleksandr Mandrõkin oli aktiivne parteilane, kes oli mitmel korral filmistuudio parteibüroo liikmeks, parteiorganisatsioni sekretäriks ning Tallinna Keskrajooni parteikomitee liikmeks valitud. Aleksandr Mandrõkin oli abielus Asta  Vihandiga.
Andmed: K.Laane ERAARHIIV; maaleht.delfi.ee › Maaleht › Elu; http://www.efis.ee/et/inimesed/id/1756/biograafia; M.Kask isikl.mälestused.