Priit Põldroos (1902 – 1968) lavastaja, näitleja, teatripedagoog.

Priit Põldroos (1902 - 1968) lavastaja, näitleja, teatripedagoog.

Sünd.11.01.1902 Riisipere v.
Surn. 28.07.1968 Tallinn
Priit(õieti Johannes Friedrich)P sündis Harjumaal Tabara külas mõisatöölise peres vanima lapsena. Isal oli nn kolmepäevakoht mille eest tasus rendi mõisale tööd tehes. Ema oli koduperenaine. Olud olid kitsad, pere oli suur. PP oli varakult karjapoiss ja 13/14 aastasena juba sulane. PP soovis neist oludest välja murda. 11/12 aastasena sattus alevikku (Nissi karskusseltsis) näitemängu tegema ja pidas "loenguid" teistele karjalastele lehtedest loetud teatriuudiste põhjal. PP rajab, ilma et ümbritsevad olud seda kuidagi soodustaksid, teatriteed iseendale. Hariduse sai  esialgu vallakoolis siis Piirsalu ministeeriumikoolis ja jätkas õpinguid  vaese rahva koolis- Tallinna Õpetajate  Seminaris. Seda ta ei lõpeta. 1920.a. astus ta P.Sepa asutatud Draamastuudiosse. PP-l oli kehvadest oludest tulles rohkem elutarkust kui ehk lahedamaist oludest tulnud eakaaslastel ja ta pälvis varsti oma lahtise pea tõttu kaasõpilaste austuse. Koolivend L.Kalmet mäletab teda kõhna, seminaristi vormipluusis poisina, mitte nii heade näitlejaeeldustega vaid just näitejuhikalduvustega. Tal olid julged filosofeeringud teatri alal, need ärritasid ja tekitasid vastuseisugi. PP-l oli kirglik kirjandus- eriti luulehuvi. Ta loeb meeletult Eesti ja maailma  autoreid. Tal on lausa valuline sisemine tung teada ja aru saada, kuidas ja miks on kõik olnud ja kujunenud. Tema mälestustest saame teada ta rasket, aeglast, omal jõul visa pusimist eesrindlikuma intelligentsi  vaimsele tasapinnale jõudmiseks.  Abiks oli PP-l arenenud oskus ja vajadus teraselt inimesi jälgida. PP taipas, et nagu on sündinud tollases kirjanduses, nii on ka teatris vaja midagi uut "lendama panna". Aga esialgu  sünnib see ikka ettevaatlikult, kahtlevalt, analüüsivalt. Nõnda ka teatrikoolis. Ta on P.Sepa jünger, teisalt skeptiline opositsionäär, arvustav kõrvaltvaataja. Kaasaegsed  meenutavad et tolajal oli samu probleeeme mis tänagi, aga õppurite töövõime oli kindlasti suurem, töötahe tugevam. Sellest annab tunnistust terve säravate, teedrajavate tähtede plejaad kes ellu astusid,  nende hulgas ka PP. PP oli esialgu sügavalt huvitatud tol ajal moes olevast ekspresionismist, hiljem loobus ja temast sai realistlik lavastaja. Asunud esimeste lavastuste juurde polnud PP-l kohe kindlat režiiplaani, vaid oli üldidee, meeleolud, tüki struktuur, stseenide arhitektuur, mis oli väga huvitav, ta lavastused olid vaieldavad, aga nad ei jätnud kedagi ükskõikseks. LK sõnul oli PP meie teatri üks fantaasiarikkamaid ja julgemaid mehi, kes jäi alati otsijaks. Ikka oli ta uus ja kordumatu. PP osales TÖÖLISTEATRI asutamises 1926.a.  ja oli selle juht 1928.aastast kuni 1940.aastani.
V.Panso nimetab et PP oli kõige avarapilgulisem meie teatri-inimestest. Hiilgav menu oli tema lavastatud Pakkala PARVEPOISTEL,  Pagnoli KAUGETEL RANDADEL  ja Kitzbergi KOSJASÕIDUL, Brehti KOLMEKROSSIOOPERIL.VP mainib et PP sai popsipojast teatrijuhiks - see on tähtis kui eesti haritlaste  terve põlvkonna, terve näitlejate generatsiooni kujunemise võrdpilt. Need olid mehed kes tegid ise endast mehe, ilma igasuguse välisabita. PP oli 37 aastasena Panso õpetaja, ta oli juba klassik! Ta nägi puude taga metsa. Ta tunnetas autorit.  PP arendas eesti lavastuskultuuri ja teatrimõtet,  stiiliuuenduslikud olid eelkõige ta rahvalikud lavastused. II maailmasõja  ajal oli ta NSVL tagalas ja aitas luua eesti kunstiansambleid Jaroslavlis. Pärast sõda teotses DRAAMATEATRIS. Meeldejäävad olid siin tema lavastatud Leonovi VALLUTUSRETK, Tammsaare  PÕRGUPÕHJA UUS VANAPAGAN, M.Raua KARASTUS. Tema näitlejatöö tipp oli Lenini kuju Pogodini KREMLI KELLADES. 1951.a. kasutati ka PP vastu repressioone, isegi ta kriitilisi artikleid ei avaldatud. Ja  oootamatult oli alati uus PP äkki vana ja väsinud ja lahkus teatrist. Ta istus oma leskmehe toas raamatuvirnade vahel, kus ta luges ja suitsetas ja  arvas, et ta kõige parem lavastus on ikka alles tegemata. PP korrastas ja kirjutas omi mälestusi, mida ta päris lõpetada ei jõudnudki. Ka PP oli suur Feischneri kohviku külastaja nagu ta õpetaja P.Sepp.

Andmed: K.Kask EESTI TEATER 1940-1965, Tallinn, 1987; P.Põldroos TEEL ENDA ELLU, Tallinn, 1985; L.Kalmet POOL SAJANDIT.., Tallinn, 1982; A.Lauter KÄIDUD TEEDELT, Tallinn,1979/82; V.Panso PORTREED MINUS JA...; Tallinn, 1975

Loe lisaks...