Vladimir Parvel (aastani 1938 Vladimir Bartels) (1908 - 1971) operaator ja režissöör

Vladimir Parvel (aastani 1938 Vladimir Bartels) (1908 - 1971) operaator ja režissöör
Sünd. 25.11.1908.a. Peterburi
Surn. 04. 07.1971.a. Tallinn
Vladimir Parvel sünis Sankt Peterburi linnahaigla arsti perekonnas. Pärast vanemate asumist Eestisse lõpetas ta Tallinnas gümnaasiumi, õppis seejärel Tartu ülikoolis. Amatöörfotograafina leidis Vladimir Bartels-Parvel 1937 tööd EESTI KULTUURFILMIS, kus tema juhendajaks ja õpetajaks oli esimene eesti kutseline filmimees Konstantin Märska. Esimeseks suuremaks tööks oli veel samal aastal valminud vaatefilm VILSANDI LINNURIIK (üks esimesi eesti loodusfilme), mis tõi auhinna kultuurfilmide festivalilt Hamburgis.  Rangest politseikeelust hoolimata filmis Vladimir Parvel koos Leningradi kolleegidega 1940. aasta suvesündmusi Eestis. Ta oli Nõukogude Eesti esimese täispika dokumentaalfilmi EESTIMAA (1941) üks operaatoreid. Teise maailmasõja puhkedes langes tema õlule kinostuudio evakueerimine Leningradi. Vladimir Parvel osales kroonikaoperaatorina Irkutski filmistuudios ja Leningradi filmistuudios valminud ringvaadete NÕUKOGUDE EESTI filmimisel. Ta töötas rindeoperaatorina. 1945.a. määrati ta Kinokroonika  Tallinna Stuudio direktoriks (kt-s?), kellena ta töötas kaks aastat. Ta võttis aktiivselt osa ühiskondlikust elust, olles valitud stuudio parteibüroo sekretäriks, ametiühingukomitee ja loomingulise aktiivi büroo esimeheks ning stuudio kunstinõukogu liikmeks. Siis aga  siirdus ta taas loomingulisele tööle filmikaameraga, olles režissöör ja operaator. 
Vladimir Parvel oli  pea 50 filmi režissööriks, režissöör-operaatoriks või täitis ka stsenaristi ülesandeid. Meenutada tuleks tema filme VILSANDI, KALEVI-LIIVA SÜÜDISTAB, RELVA JA VIIULIGA,  VILLA THEREZA SKUPIEN, XI ÜLDLAULUPIDU, KALEVITE HÕIM, TARTU RIIKLIK ÜLIKOOL  jt. Tema viimane film oli mälestusfilm oma õpetajast Konstantin Märskast OKKALINE RADA. Kuigi Vladimir Parvelit köitis kõige enam dokumentaalkino, 37 aastat ringvaateid NÕUKOGUDE EESTI on rohkemal või vähemal määral seotud pidevalt Vladimir Parveli nimega, ka 1000. juubeliringvaade (1971) valmis tema režissöörikäe all,  võib mitme mängufilmi tiitritest lugeda tema kui peaoperaatori nime. Mainida võiks filme PÖÖRDEL (1957) ja KUTSUMATA KÜLALISED (1959).
Nõukogude ajal tunnustati Vladimir Parvelit II astme Stalini preemiaga, 1965 anti talle Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus.
Vladimir Parvel oli abielus filmimonteerija Veera Parveliga.
Vladimir Parveli kalm tähistati 1972.a novembrikuus  ebakorrapärase tumedast graniidist tahukaga,  millele raiutud reljeefne tekst.
Andmed: K.Laane ERAARHIIV ;

Loe lisaks....