Jüri Müür (1929-1984)

 Jüri Müür
 
 Sünd. 07.01.1929.a. Tartus
 Surn. 17.11.1984.a. Tallinnas

Filmid: „Ühe küla mehed“ (1961), „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1964) (koos G.Kromanoviga), „Kirjad Sõgedate külast“, „Inimesed sõdurisinelis“ (1968), „Reigi õpetaja“ (1977).Märtsis 1944 lennuväe abiteenistusse astudes oli ta 15,5-aastane. Filmid “Me olime 18-aastased” ja “Inimesed sõdurisinelis” on pilguheit oma noorusesse ja võimaluste piirides tehtud püüd rääkida ajaloost tõtt. Miks peaksime tõde varjama, imestas Jüri Müür ja rookis valvsate parteiideloogide poolt pealesunnitud poliitilist konjunktuurlust oma filmidest välja nii palju kui suutis.Jüri Müür  õppis Riiklikus Kinoinstituudis legendaarse Al. Dovzhenko käe all. J.Müür lükati kinomaailmas  tihti kollektiivi huvides eesliinile, et pärast antud “lahingülesande” täitmist ebaõnnestumiste eest mõnuga tükkideks rebida. Loojast oli ühtaegu saanud valitseva süsteemi Ohver. Eriliselt väärtuslikud on dokumentaalfilmid, mis oma ründavuse, aktiivse ellusuhtumise ning otseütlemisega said fenomeniks ning tegid Jürist Jäämurdja. Lapsemeelselt filmi mõjujõusse uskudes astus ta dokumentaalfilmides sõtta kohalikke väärtusi tasalülitava sotsialistliku masinavärgiga. “Võõras higi” ja “Künnimehe väsimus” olidki ehk kõige rohkem Jüri Müüri hingega tehtud filmid.Jüri Müür ei tahtnud teha efektseid filme, vaid efektiivseid filme. Mitte ideoloogilist, vaid filosoofilist kino. Selle, mis Jüriga juhtus, võtab väga ilusti kokku Märt Müür: “Nendes piirangutes ja raamides, kus tema kandis eestlust, pandi ta ikka sellistesse käeraudadesse, et see võttis mitte ainult nutma, see kurat ajas jooma kah! Filmimaailmas ei ole rohkem isiklikke vastuolusid kui muudes valdkondades, kuid siin võimendatakse igasugused vastuolud ja vaenud ideoloogiliselt. Et filmi pool oli tol ajal niivõrd ideoloogiliselt ületähtsustatud, siis jah, nad tapsid tegelikult kolleegi. Ja ongi kogu lugu. Kogu selle nöökimise ja hävituse põhjuseks oli ideloogia.”Jüri Müür ei läinud kompromissile, eelkõige iseendaga. Ta on öelnud, et tema arvates saab filme teha vaid siis, kui süda millegipärast valutab. Ta oli südamevalukunstnik, kes jäi iseendaks.

“Kultuur ja Elu” 4/2004