Kaljo Kiisk (1925 -2007) filmilavastaja ja näitleja

Kaljo Kiisk (1925 -2007) filmilavastaja ja näitleja

Sünd. 03.12.1925 Voka v.
Surn. 20.09.2007 Tallinn
Kaljo Kiisk sündis Ida- Virumaal Vaivina külas. Ta oli 17-18aastane poiss, kui sõda kippus tulema otsejoones ta koju, lapsepõlvemaile; noore kodukaitsja ainus valik sai sel hetkel olla Saksa sõjaväemunder. 1944. aastal teenis ta Relva-SSi koosseisus ja võttis õhutõrjekahuri meeskonnas osa Sinimägede lahingust.  Mundri vahetas taas tsiviilriietuse vastu siis, kui isamaa vabaksvõitlemine oli juba võimatu. Seikluste ja juhustega pooleks, kuid see vahetus õnnestus.  KK jäi kodumaale. 1946. aastal lõpetas ta Rakvere 1. keskkooli; õppis 1946-1947 Tallinna Polütehnilises Instituudis maavarade allmaakaevandamist. Vahetanud õpingud TPIs 1947. aastal Eesti Riikliku TEATRIINSTITUUDI vastu, oli ta teinud otsustava valiku näitekunsti kasuks, kuid juba aastal 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva "kaitsvate müüride" vastu, sest paradoksaalselt oli tema ja mitmete temasuguste elukäigust tulenev risk tollal väiksem impeeriumi südames kui Eesti NSVs. Moskva GITISe legendaarse Eesti stuudio lõpetanuna saabus näitleja K K 1953. aastal Tallinna DRAAMATEATRISSE. Kuid 1955. aastast oli  KK teatrist läinud ja alustanud uut elu filmimaailmas. Eesti filmi ajalugu poleks mõeldav K K filmideta. K K kui režissööri loomingulises pärandis on kolm erilise saatusega filmi paljude teiste kõrval. Kõigepealt muidugi HULLUMEELSUS (1968), see valusgroteskse mõttega linateos oli nõuk. ajal keelatud. Kui film kord paarikümne aasta pärast "riiulilt" alla võeti, oli see rahvusvahelist tunnustust leidev retro. Ja siis NIPERNAADI (1983), tugevasti omanägemuslik teos, mis tekitas algul kirjandusringkondades ja raamatusõprade seas poleemikatki (põhjendatult-MK). Ja kolmas, SAJA AASTA PÄRAST MAIS (1986) lihtsalt ootab oma õiget aega, mil ühiskond suudab seda filmi vaadata objektiivselt.
Õnneks ei läinud kaotsi ka näitleja Kaljo Kiisk: kellamees Lible, eesti rahva lemmikfilmi KEVADE (1969), muidugi siis ka SUVE  ja SÜGISE Lible, omaks võetud ja ainuõigeks nimetatud. Kolleegide filmides mängis Kiisk rõõmuga kaasa: Pajuviidik MIS JUHTUS ANDRES LAPETEUSEGA?,  Voitinski (INDREK)jpt.
Mänginud 1993. aastast teleseriaalis ÕNNE 13 kingsepp Johannest.
KK ise oli avaram, kavalam, vastuolulisem, andekam, intelligentsem natuur. Ta oli filmirežissöör. Tal pidi olema haaret - pilku, mis haarab korraga võtteplatsi ja filmikaadrit, masse ja näitleja siseelu, tervikloo süžeed ja selle eelseisvat montaaži. Ta amet nõudis nii tasakaalukust kui ka temperamenti. Kuidas ta selle kõigega nii hästi toime tuli.  K K oli mees, kes sõnastas asju napimalt, kui teadis, tundis ja tahtis; rääkis vähem, kui mõtles ja mõistis. Võimas intuitsioon ja kiire kohanemisvõime on teda juhtinud nii tema mitmekülgses loomingus kui ka mitmetes eluvalikutes. 
Aastatel 1955-1990 oli KK TALLINFILMI režissöör; 1962-1987 oli KK Eesti Kinoliidu juhatuse esimene sekretär. K K oli EKP Keskkomitee liige. Aastatel 1980-1990 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, alates 1985 aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige, aastatel 1989-1991 NSV Liidu rahvasaadik. 1995. ja 1999. aastal valiti K K Riigikogu liikmeks, kus ta esindas Eesti Reformierakonda. 2003. aastal Riigikogust lahkudes oli ta vanim Riigikogu liige läbi aegade. Pälvis ENSV riikliku preemia 1985. 2004. aastal oli K K esimene kultuuriministeeriumi ning PÖFFi elutööpreemia laureaat.
Abielus  1947.aastast,  1948 sündis perre tütar .
Andmed: A.Laasik  KALJO KIISK. IKKA...., Tallinn, 2011; E.Tammer ELU JÕUD,Tallinn, 2004; http://www.vkg.ee/est/sotsiaalne-vastutus/kaljo-kiisa-nimeline-stipendium/kaljo-kiisk-elulugu; http://www.ohtuleht.ee/246781; http://www.temuki.ee/arhiiv/2005/12/lugu15.pdf

Loe lisaks...