Evald Hermaküla (6. detsember 1941 Jõelähtme vald – 16. mai 2000 Tallinn) oli eesti näitleja, lavastaja ja näitejuht.

1941. aasta 6. detsembril sündis Harjumaal Jõelähtme vallas Maardu külas talunike Evald ja Adele Hermaküla (sündinud Sepp) peres poeg Evald. Isa jäi 1943. aastal Stalingradi all rindel teadmata kadunuks. Peres kasvasid veel vanem õde Elsa, vanem vend Jaan ja noorem poolvend Aare.
1949 – läks Maardu 7-klassilise kooli esimesse klassi.
1956 – lõpetas Maardu 7-klassilise kooli ja läks edasi õppima Tallinna 17. Keskkooli. Osales näiteringides, sh Ben Drui juhitud Draamateatri stuudios. Mängis kaasa mitme lavastuse ("Kevade", "Juudit", "Antonius ja Kleopatra", "Lumekuninganna") massistseenides, samuti osales Voldemar Panso lavastuses "Härra Puntila ja tema sulane Matti".
1960 – lõpetas keskkooli hõbemedaliga ja astus Tartu Riiklikku Ülikooli geoloogia erialale. Hakkas mängima Ametiühingute Nõukogu Tartu Kultuurihoone näiteringis, mida juhtis Venda Päi.
1961 – astus Eesti NSV Teatriühingu RAT Vanemuise teatristuudiosse. Äratas tähelepanu abiturient Valdis Vẽtra rolliga Tartu Rahvateatri lavastuses "Igavesti haljad palmid".
1962 – esimene roll kutselises teatris: Camille Desmoulins Romain Rollandi draama "14. juuli" lavastuses (lavastaja Epp Kaidu, esietendus 22. juunil). Alates 1. detsembrist töötas Vanemuise teatri näitlejana (esialgu 0,5 kohal).
1965 – lõpetas Vanemuise stuudio. Detsembris lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli geoloogiainseneri diplomiga.
1966. aasta 12. märtsil esietendus Hermaküla esimene lavastus: Paul-Eerik Rummo montaaž Arvo Valtoni novellidest "Valtoniana". Septembris lahkus Vanemuisest ja asus režissöörina tööle Eesti Televisiooni. Detsembris kutsuti sõjaväeteenistusse, mille tegi läbi Kaliningradi oblastis Sovetskis (Tilsit).
Abiellus Riina Hausenbergiga. Abielust sündisid pojad Alar (1965–2015) ja Hannes.

1967 Detsembris vabanes sõjaväest.
1968 Jaanuarist jätkas tööd televisioonis. Samal ajal töötas Vanemuises, lavastades Paul-Eerik Rummo "Tuhkatriinumängu". 1968–1971 oli vaheaegadega ühtlasi kohakoosluse alusel ametis Vanemuises, algul näitlejana, 1969. aasta 1. märtsist lavastajana.
1969 Nn teatriuuenduse jõuline algus: Evald Hermaküla ja Jaan Toominga juhtimisel jõudis 22. jaanuaril Tallinna Kirjanike Maja publiku ette Gustav Suitsu luule õhtu "Ühte laulu tahaks laulda..." ning 19. veebruaril esietendus Vanemuises "Tuhkatriinumäng". Algas koostöö Jaan Toomingaga.
1971 Jaanuaris lahkus Eesti Televisioonist. Tegevus nn ööteatris. Juunis sõitis Ülevenemaalise Teatriühingu spetsialiseeritud turismigrupiga Poolasse, vaatas Jerzy Grotowski lavastusi ("Acopalypsis cum figuris").
1972 Külalisetendustel Ungaris Imre Mad'achi "Inimese tragöödia" lavastusega (lavastaja Epp Kaidu), kus mängis Aadamat.
1973 Ema surm. Lahutas abielu Riina Hermakülaga.
1974 Alustas tööd oma stuudioga, kuhu kuulusid Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Helje Soosalu, Peeter Kollom, Tiit Luts, Anne Valge, Tõnis Arro, Reet Kaasik (Kalamees), Ilona Blumenfeld (Kolberg), Jaan Kolberg jt. Jaanuaris toimusid Tamperes lavastuse "Üks ullike läks rändama" külalisetendused.
1976 Sai Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse, üheaegselt Jaan Toominga, Raivo Adlase ja Raine Looga.
1977 Septembris-oktoobris "Ullikese" külalisetendused Saksa DV-s.
1978 Abiellus Liina Orlovaga. Lavastas Lätis Valmiera Draamateatris "Mats mõisahärraks ehk (Miks) Mäeseppa Jeppe (joob) ehk Viina katk" Ludvig Holbergi järgi.
1979 Septembris viibis Belgradis BITEF-i teatrifestivalil. Oktoobris ja novembris esitas "Mees, kes ei mahu kivile" Kanadas ja USA-s: etendused toimusid Torontos, Vancouveris, Los Angeleses ja New Yorgis.
Hermaküla stuudio lõpetas tegevuse. Kevadel mängiti stuudiolaste esituses Murray Schisgali "Lavv-stoorit" ja Lãzlõ Gyurkõ "Elektra, mu arm".

1980 Lavastas Valmiera Draamateatris Murray Schisgali "Lavv-stoori".
1981 Lavastas Valmiera Draamateatris Olev Antoni "Laudalüürika".
1982 Augustis Soomes Tampere teatrisuvel, kus Vanemuine mängis lavastusi "Kremli kellad" ja "Härra Puntila ja tema sulane Matti". Novembris sõitis VEKSA ühingu rahastamisel Rootsi, esitas "Meest, kes ei mahu kivile".
1983 Mais "Faehlmanni" külalisetendused Rootsis.
Lahkus Vanemuisest ja asus 1. novembril lavastajana tööle Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris.
1985 Viibis Saksa FV-s ja Rumeenias. 25. jaanuaril läks Draamateater üle kollektiivsele juhtimisele: Mati Klooren (direktor), Mikk Mikiver, Evald Hermaküla, Raivo Trass, Kalju Haan.Õe enesetapp.
1988 Mais Moskvas seminar-kohtumisel Peter Brookiga.
1. augustil asus Tallinna Draamateatri kunstilise juhi kohale. Valmis telefilm "Hermaküla". Eesti Teatri Arendamise Keskuse (ARKES) kunstiline juht. Lahutas abielu Liina Orlovaga, abiellus Kaie Mihkelsoniga.
1989 Töötas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 14. lennuga. Diplomilavastusena esietendus Euripidese "Bakhandid".
1991 Lahkus Draamateatri kunstilise juhi kohalt, jätkas tööd lavastajana.
1996 Töötas koos Aleksander Eelmaaga Kuusalu ja Tallinna keskkoolide õpilastest koosneva trupiga, 11. veebruaril tuli Draamateatris lavale noorteprojekt "Lõpukirjand". Teine samalaadne lavastus keskkooliõpilastega, kompositsioon "Hingedeaeg", esietendus 1997.
2. märtsil vabastati töölt.

1997 Lavastas külalisena Terry Johnsoni "Hüsteeria" Tallinna Linnateatris. 1. augustist asus tööle Draamateatri näitlejana.
1999 Lahkus Draamateatrist. Asus Eesti Riikliku Nukuteatri kunstilise juhi kohale.
2000 Märtsis astus erakonna Mõõdukad liikmeks.
16. mail sooritas enesetapu. Maeti 20. mail Metsakalmistule. Pooleli jäi Georg Büchneri "Leonce ja Lena" lavastus Nukuteatris, selle lõpetas Hendrik Toompere juunior.[1]