Maetu otsing


Pealeht > Jõgevamaa > Mustvee kalmistud > Avinurme kalmistu >

Avinurme mehed Eesti Vabadussõjas 1918 – 1920

Avinurme mehed Eesti Vabadussõjas 1918 – 1920

         Avinurme mehed Eesti Vabadussõjas.jpg

 
 

Eesti Vabadussõja alguseks loetakse 1918.a. 28. nov. Hommikut, kui kl. 5.30 algas kahuriväe ettevalmistava tulega punaväe pealetung Narvale ja Piusa jõesuudmes püüti tulla üle Narva jõe. Pealetungist võttis osa 1000 mehe ringis. Samas tehti punaväe dessant 700 mehega Narva jõe suudmesse. See liikus kiirelt Meriküla suunas. Pealetung Narvale suudeti Saksa okupatsioonivägede toetusel peatada, kuid peale seda Saksa väed  lahkusid rindelt. Neid hakati kiirelt välja viima Eesti Vabariigi territooriumilt. Rindele jäid ainult käputäis, 300 – 400 meest, vabatahtlikud ja Narva koolipoisid.

   Varem Eesti polkudes teeninud ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid, kes Saksa okupatsioonivägede saabudes olid sunnitud laiali minema, alustasid tasapisi uuesti organiseerumist juba okupatsiooni ajal.

   Kohtadel moodustati salajasi Kaitseliidu üksuseid. Tartu maakonna ulatuses tegutses leitant Julius Kuperjanov.

   Avinurmes juhtis organiseerumist lipnik Jalak. Kusagil novembrikuu alguses saadeti minu lell Johannes Jalakas Tartusse Julius Kuperjanovi juurde ülesandega saada täpsemat informatsiooni kohaliku kaitseliidu loomiseks. Lell valiti saadikuks sellepärast, et ta oli noor Peterburi gümnaasiumi õpilane ja kandis koolimütsi. Arvati, et ega okupatsioonivõimud ei hakka koolipoisse kiusama. Okupatsiooni ajal oli muidu liikumiskeeld: ilma kohaliku Saksa võimu esindaja loata ei tohtinud oma kodukohast lahkuda. Johannes Jalakasel õnnestus Tartusse sõita ilma vahele jäämata. Ta kohtus Julius Kuperjanoviga ja sai juhiseid edaspidiseks tegevuseks.

Johannes Jalakas kirjutab oma mälestutes: „Kuperjanov sisendas mulle suuri lootusi. Sain kaasa paki üleskutseid Lohusuu, Avinurme ja Mustvee meestele – alustatagu kohe organiseerumisega!“ Tagasisõitki õnnestus. Aga Mustvees, üleskutse üleandmisel vallavanemale, jäädakse peaaegu vahele saksa võimumehele. Kohaliku arsti tütar päästab poisid öeldes, et nad on kohalikud koolipoisid. Tegelikult teine poistest oligi pärit Mustveest, ta oli Johannese sõber.

 

   Avinurme Kaitseliidu asutamise kuupäevaks  võib lugeda 13.dets. 1918.a. Mustvee, Lohusuu, Avinurme ja Torma Kaitseliidu üksused kokku moodustasid Mustvee maleva, mille üldjuhiks, Mustvee komandandiks ja ülemaks määrati lipnik Kõrv. Koos Maarja-Magdaleena üksusega moodustati Tartumaa I kaitseliidu jaoskond eesotsas leitnant Elleriga. Juhtkeskus asus Saare mõisas.

  

   7.dets, 1918.a. tulid punaväe üksused üle Narva jõe. Sinna saadetud kaitseliitlased Tudulinna, Lohusuu ja Avinurme Kaitseliidust ei suutnud seal väikese arvu ja kehva relvastuse tõttu vastupanu osutada ning alustasid taganemist Rannapungerja-Lohusuu suunas.

   Lahingust Vasknarva all võtsid osa mõned Avinurme mehed: vennad Heisenid Vadilt  (tegelikult pärit Viljandimaalt, kuid olid sõjapaos Kaunissaare talus nagu  sulased), Johannes Jalak. Hiljem Lohusuusse läks appi juba rohkem mehi. Nende hulgas ka minu isa Karl Jalakas. Võeti kaasa 40 püssi koos laskemoonaga, mis lipnik Jalakasel oli õnnestunud saada taganevate sakslaste käest. Avinurme meestel oli kaasas ka „Kolt“ tüüpi raskekuulipilduja.

   Nõukogude Vene 6. diviis  tungis Lohusuusse 450 – 500 mehega, neil oli kaasas 4 raskekuulipildujat. Mälu järgi võtsid Avinurme mehed endid kaitsele Lohusuu kiriku ümbrusesse, viies vaatlusposti kiriku torni. Juttude järegi viidi kiriku torni ka kuulipilduja. Punaväelaste ahelike pihta saadi tulistada vaid mõned valangud, sest kuulipilduja läks rikki. Kirjasõnas räägitakse ainult Lohusuu koolimajas olnud kuulipildujast, mis lahingukäigus maha jäeti. Avinurme meeste „Kolt“ kuulipilduja oli aga ka Jõgeva lahingus. Seega nad jõudsid kuulipilduja kirikutornist alla tirida ja põgeneda koos relvadega. Osa Avinurme mehi põgenes koos teiste valdade ja Mustvee meestega Mustvee suunas. Need aga, kellel olid perekonnad ja muud põhjused, põgenesid Avinurme suunas, et saaks veel kodudest läbi käia ja omastega hüvasti jätta. Vendadest Heisenitest üks põgenes Mustvee poole, teisel mehel läks aga Lohusuus niikaua aega, et jõudis vaid ennast ära peita ning öösel metsa hiilida. Kui ta ükskord tagasi Kaunissaare jõudis, olid teised juba läinud ja punased võimul.

   Lohusuu kaitsmisest võttis osa umbes 50-60 meest. Surma sai mõnedel andmetel 8. Avinurmest pärit August Kalaus langes 14.dets. 1918  Lohusuus.

 

   Järgmine  suurem lahing toimus Kõnnus. Kõnnu külla kogunes taganevaid kaitseliitlasi, nii Lohusuu lahingust osavõtjaid, kui ka mujalt.  Osa Avinurme Kaitseliitlasi, kes taganesid Lohusuust Mustvee suunas, jäid ka sinna. Kokku kogunes umbes 70 meest , üks kuulipilduja. Leitnant Taaveti poolt toodi Simunast 33 püssi ja 2000 padrunit. Appi tulid ka Tartu 2. jalaväepolgu osad. Lahingut juhtis kapten Anderson. 17. – 18. detsembril lõi kaitseliit punaväe pealetungid tagasi. 18.dets. õhtupoolikul oldi sunnitud taganema Jõgeva suunas.  Vastupanu prooviti veel organiseerida Lullikatku küla juures. See ei andnud mingeid tulemusi.

 

   Need Avinurme mehed, kes tahtsid veel kodudest läbi minna, ei saanud enam Kõnnu külla, sest punaväed olid Mustvee kaudu tee sulgenud.

Johannes Jalakas meenutab: „ ... 18.dets. öösel äratati meid kõige magusamast unest. Tuli minna teistele järele. Punased on samahästi kui

Avinurmes. Öö on sünge ja külm. Liigutakse vallamaja poole. Lähevad Karl Jalakas, Johannes Jalak Kaunisaare talust, Voldemar Jalak Kopra talust (vanus 17 aastat), Johannes Kask Uuetalust. Vallamajas ootab lipnik Jalak koos kümnekonna mujalt tulnud vabatahtlikuga. On ka 2-3 hobust reega meeste ja relvade veoks. Viimasel minutil leiab mõni mees, et on vaja veel kodunt läbi minna, midagi väga tähtsat jäetud tegemata. Lubatakse järgi tulla. Mõned tulevad, mõned mitte! Otsustati kasutada metsateid Sadala peale ja sealt edasi Jõgevale. Järele jõuavad vennad Õunapuud ning kahurväelane Pukk. Teel kohtutakse Väike-Maarja kaitseliidu meestega. Liigutakse edasi Põltsamaale välja, kus toimub uute väeosade formeerimine. Siin nähakse sõjaväevormis mehi. See tõstab võitlusvaimu. Johannes Jalakas koos lipnik Jalakasega teevad luurekäigu kuni Laiuseni. Punaväed pole veel Laiusele jõudnud. Avinurme grupp on 17 meheline. Tahetakse minna lahingusse. Liigutakse Käru mõisani vaenlast kohtamata. Edasi liikudes saadakse kokku Kõnnu lahingust osavõtnud meestega ja ka kapten Andersoniga.

Kapteni käsul jäävad avinurmikud 2. roodu lähedusse. Lahingukorras liigutakse Sootaga poole. Vastu  tuleb Balti pataljoni hästirelvastatud taganevaid üksusi.  Jõgevale jõutakse peaaegu samal ajal, kui Laiuse mäest hakkavad laskuma punaväe ahelikud Jõgeva vallutamiseks.

   Avinurme rühm võtab kaitsepositsioonid sisse Teemaja juures. Punaväelaste ahelik lastakse tulla üsna lähedale ning ... siis see algab. Suuremale osale Avinurme meestest on see esimene lahing. Lipnik Jalakase korraldusel ei tohi keegi taganeda. Kuid peagi hakkavad ründajate kuulid vinguma ka küljepealt. Nüüd pole enam muud teha, kui taganeda. Taganeda tuli nii kiiresti, et kuulipilduja koos hobusega unustati Jõgeva majade vahele. Õnneks märkas seda üks vanemaid mehi, Sillak, kes teates sellest ka lipnik Jalakale. Kingsepp Kull ja Johannes Kask otsustavad minna tagasi ja kuulipilduja ära tuua. Suurem osa mehi arvab, et see on võimatu, sest punased on juba Jõgeval sees. Siiski, mõne aja möödudes tulevad mehed hobuse ja kuulipildujaga. Edasi taganetakse Põltsamaa suunas. On külm talveöö, 23. dets. 1918.

   Oleks tarvis puhata ja pisut magada, aga kohalikud inimesed on hirmul ja taganejaid ei lasta majadesse. Lõpuks üks vastutulija, kui kuuleb et põgenetakse Jõgeva lahingust, kutsub nad oma tallu öömajale. Talus on kaetud laud. Mehed saavad korralikult süüa ja magada. Lauale tuuakse isegi samagonnipudel. Hobused leiavad ka varji ning toitu. Talu nimi, kus mehed ööbisid, on Mutisaare, peremehe nimi Nõmmik. Hommikul tuleb perepoeg Nõmmik meestega kaasa.

   Jõululaupäeval jõuavad mehed Põltsamaale, edasi Kärusse. Avinurme mehed arvati 2. jalaväepolgu 1. pataljoni juurde, kus nendest moodustati eraldi rühm lipnik Jalakase juhtimisel. Rühmas oli suurem osa mehi Avinurmest.

   Rühmas olid julged mehed. 1.pataljoni juhtkond nimetab rühma jalamaakuulajate komandoks ning neid hakatakse kasutama luure otstarbeks. Ühel luurekäigul Kurista vallamaja suunas avastatakse suur punaväeüksus, mis liigub Aidu suunas. 15 minutit enne rünnaku algust hoiatatakse Aidu küla kaitsjaid.

6.jaanuaril 1919 teevad mehed uue luurekäigu Kuristele ja Kaava mõisa. Rünnatakse Kuriste kõrtsi, kust punased vastu hakkamata kabuhirmus metsa põgenevad. Punaväelaste poolt mahajäetud Kaava mõisast leiab Vadi k. pärit Sõber 33 rammusat mullikat. Ta hakkab neid piitsaga vehkides Aidu poole ajama. Hobusemees Joosep Teder läheb paanikasse, pidades mullikaid eemalt punaväelasteks. Vajalik toidulisa kogu pataljonile jõuab siiski kaitseväelasteni. Üks mullikas lüüakse tee peal maha endile, üleandmisel antakse Avinurme rühmale veel teinegi.

   Aidu lahing oli raske. Punaväelased alustasid paanilist taganemist Jõgeva suunas.  2. polk vajas aga mõne päeva puhkust enda ridade täiendamiseks . 8.-9. jaanuaril alustati liikumist Jõgeva suunas. Jõgevale jõuti koos soomusrongiga. Vaenlane taganes paaniliselt, ilma vastuhakuta. Jõgevalt hakati küüthobustega piki Tartu maanteed soomusrongile järele kihutama, sest see tegi enne tee vabaks. Niisugune tormamine kestis kuni Voldi jaamani. Siis luurekomando mehed said väikese lahingu pidada. Teised nägid ainult vaenlase langenuid. 14. jaanuaril jõuti soomusrongide järel Tartusse.

   2 -3 tunnise ootamise järel anti polgule korraldus liikuda Luunja suunas. Eesliikuv luurekomando pani ka siin vaenlase mõne pauguga taganema. Luunjast mindi üle Emajõe Kriimanni mõisa. 29.jaanuaril jõuti Räpinasse, järgmisel päeval Niitsiko, edasi Kammitsa külla. Orava mõisa vallutamisel oli pisut suurem lahing, mis aga lõppes ka üsna väikeste kaotustega.

   Lõpuks peatuti Võru-Petseri raudteest põhjapool. Siit alustati 3.veebruaril 1919.a. rünnakut Petseri vallutamiseks. Punavägi osutas siin tõsist vastupanu. Esimesel päeval löödi 1.pataljoni 1.roodu mehed tagasi. 4.veebruaril, koos 2. rooduga õnnestus eesti vägedel Petseri vallutada. Sellest lahingust võttis Avinurme meste rühm täies koosseisus osa. Petseris saadi saagiks palju sõjavarustust ja mitukümmend vangi. Avinurme rühm sai saagiks raskekuulipilduja „Maksim“, mis hilisemates lahingutes „marjaks ära kulus“.

   Eesti väed olid 21.veebruariks jõudnud vallutada Läti territooriumil asuva Marienburgi. Avinurme rühm tegutses Marienburgi lähistel külgkaitses.

 

   Alates 28.veebruarist olid aga meie väed vaenlase suure ülekaalu tõttu sunnitud tagasi tõmbuma Võru suunas.

   Haanja kõrgendikud käisid käest kätte.  Avinurme meeste jutu järgi toimus see nii: punaväeüksused kelle poolel oli palju Läti punaste kütipolkude mehi, vallutasid päeval mõne küla või mäekünka. Meie mehed aga vallutasid selle öösel tagasi. Meie meestel oli oma raskekuulipildujate „Maksimide“ jaoks mõeldud hea nipp. Kuna märtsiööd olid külmad, siis vesi, mida kasutati kuulipilduja jahutamiseks, jäätus ära. Meie mehed valasid aga jahutussärki  kuuma suppi. Nii oligi öösiti rünnakutel nii, et meie kuulipildujad töötasid ideaalselt, vaenlase omad aga vaikisid, sest vesi oli külmunud.

  

 

   Minu onu Johannes Kask sai surmava kuuli Dubrovka küla lähistel. Luurel olles tabas teda juhuslik kuul südame  piirkonda. See juhtus 10. augustil. Onu suri 3 päeva hiljem  Tartu haoglasse viimisel. Mõned päevad hiljem sai isa Karl Jalakas haavata Panikovitsa küla lähistel, olles luurel koos Vadi mehe Sõbra ja Maetsma mehe Voldemar Jalakaga. Lepiti kokku nii, et Karl läheb külla keskteed pidi, teised aga küla äärelt ja kui nad midagi näevad, siis hoiatavad. Küla esimeste majade juures teatas isale üks jooksev poisike, et küla teises otsas on üks vaenlase raskekuulipilduja jäetud maha koos hobusega. Kuna kõrvalt küla jälgivad mehed midagi ei märganud, alustas ta liikumist mahajäetud kuulipilduja suunas. Küla keskel aga kargas kusagilt aia tagant välja punaväelane, kes tulistas isale otse rinda. Kuul lõi Karl Jalaka pikali. Sõber, nähes seda, jooksis ise hobuse ja kuulipilduja juurde. Hüppas vankrile ja sõitis nii kiiresti, kui hobune  jõudis isa juurde. Selle ajaga oli Voldemar Jalakas ka sinna jõudnud. Nad tõstsid haavatu  vankrile ja sõitsid omade juurde. Karl Jalakase päästis taskuraamat, mis oli rinnataskus. Kuul, mis muidu oleks otse südamesse läinud, libises õla suunas, läbis rinnakorvi õla lähedal.

   Isa tuli haiglast koju paranema. Rahu oli tulemas. Kaunissaare talu aga vajas peremeest. Isa jäigi koju.

 

 

Mälestused on kirja pannud: Heino Jalakas   oma isa Karl Jalakase, lelle Johannes Jalakase ja ristiisa Voldemar Jalakase juttude põhjal.