Tutvustus

Siselinna kalmistu nimetuse alla koondub kolm eri aegadel tekkinud kalmistut, mis asuvad Tartu maanteest poole kilomeetri võrra läänes, Ülemiste liivaluidetest linna poole. Need on juba 1775.a rajatud endine vene õigeusuliste kalmistu, tuntud kui Aleksander Nevski kalmistu, siis 1864.a avatud eestlaste Vana-Kaarli kalmistu ning 20. sajandi teise kümnendi lõpus asutatud Sõjaväekalmistu, kõik kokku umbes 18 hektarit. Eelmainituist on suurim Aleksander Nevski kalmistu pindalaga 13,01 hektarit. See on Tallinna tänapäeval kasutatavaist kalmistuist vanim, mille eakaaslased olid Kopli ja Mõigu. Üle 200 aasta jooksul on sel kalmistul viimse rahupaiga leidnud kümned tuhanded inimesed, nende hulgas arvukalt aja- ja kultuuriloos tuntud isikuid. Kalmistu on rajatud ajal, mil Vene riigile võidukalt lõppenud Põhjasõjast oli möödunud üle poolesaja aasta, Tallinna kapituleerumisest 65 aastat. Ilmselt sellele Baltikumi saatust määranud võidule viitab ka kalmistule nime andmine. Aastal 1856 lasksid Tallinna kaupmehed Aleksandr Jermakov ja Ivan Germanov ehitada kalmistule Aleksander Nevskile pühendatud väikese kivikiriku, mis hävis Nõukogude Vene pommirünnaku tagajärjel 9. märtsil 1944. Kiriku aseme lähedale on säilinud punastest tellistest kabelihoone. Algselt on kalmistu võtnud enda alla kõrgendi, mis ulatub kirikust kaugemale. Peamine osa sellest on olnud sõjaväekalmistu ülesannetes, mistõttu seal on säilinud vanemate hauamärkidena tähistusi sõjaväelaste kalmudel, millest osa on ajaloomälestistena riikliku kaitse alla võetud.

Vana-Kaarli kalmistu
Kaht kalmistut lahutab kõrge paekivimüür, mille põhjapoolses osas on lahtine ava, kustkaudu kulgeb avar tee ühest kalmistust teise. Siit algab nn Vana-Kaarli kalmistu, mis on eespool kirjeldatud kalmistust, nn vene kalmistust üheksa aastakümmet noorem, rajatud aastal 1864 Kaarli koguduse kalmistuna, sest kasvavale kogudusele jäi Kalamaja surnuaed kitsaks.
Vana-Kaarli kalmistul on samuti arhailine miljöö ning võib näha mõndagi tähelepanuväärset, nagu üle saja aasta vanu kalmutähistusi. Nii mõnigi 19. sajandist pärinev paekivi- või sepisrist on muutunud haruldaseks. Kalmistu peateest paremal silmame 1,5 meetri kõrgust punasest graniidist sammast helilooja Peeter Süda büstiga. Tekst samba esiküljel meenutab Tallinna Kõrgema Muusikakooli üht esimest õppejõudu ning helikunstnikku Peeter Süda (30. I 1883 - 3. VIII 1920). 1927.a. loodud kalmutähistus (skulptor Ferdi Sannamees) hävis Teise maailmasõja ajal 1944.a. ning taastati algsel kujul 1970 aastal. F. Sannamehe kipsmudelite järgi (1990 ndate algul pronksbüst varastati ja asendati graniitbüstiga.)