Tutvustus

19. saj. lõpus, kui Tallinnas oli elanike arv juba 100 000 piires, rajati Nõmmega külgneva Mustamäe servale lagedale liivikule uus avar kalmistu. Sinna uue kalmistu rajamise kavatsusest andis teada 1899.a. ilmunud ajaleht Postimees. Vana-Pärnu maantee ääres, nn Siniste mägede (eemalt vaadates tumesinisena paistvat metsaga kaetud Mustamäed) ligidal olnud linna maast määras linna volikogu surnuaedade asutamiseks: Jaani kogudusele 17 200, Kaarli kogudusele12 400 ning Pühavaimu ja baptisti kogudusele kummalegi 2 400 ruutsülda maad.  

Kusjuures linna insenerid olid kohustatud koostama nimetatud surnuaedade kulude eelarve. 18.XI 1903.a andis Eesti Postimees teada, et Eesti Kaarli kiriku uus surnuaed Nõmme lähedal "Rahumäel" (uuele kalmistule antud nimi Rahumäe sai siitpeale ka lähema ümbruse kohanimeks) pühitseti - s.o. 7XI 1903.a. 

Mitmele eri usuühingule, kuid ka Tallinna Tuletõrjeühingule (1926) eraldati omaette kalmistuosad. Väheseid kalmistu piiride laiendamisi on olnud viimaste aegadeni. Suurem juurdelõige tehti 1928.aastal, mil laiendati kalmistut üle Rahumäe tee ida suunas. Sellal sai Kaarli kogudus selle kalmistuosa, mis külgneb raudteega. Seal on jäänud sündmust märkima ka vastav tähistuskivi. Kogu kalmistu 29 hektarit jaotus vähemalt 25 tükiks, kusjuures linnavalitsusel oli õigus kontrollida matuseplatside müügist saadavate summade kasutamist surnuaia heakorra huvides.

Kalmistu rajamisest peale on selle valdajad kujundanud vaheteid ja hoonestust. Rajati ka kalmistu keskus liiklusväljakuga, mille ääres asuvad vastamisi endised Kaarli ja Jaani koguduse keskuste majad peieruumidega. 1913.a valmis Kaarli kirikut imiteeriv kahe torniga Kaarli koguduse ja 1932. aastal Pühavaimu koguduse moodsam kabelihoone. Kalmistu valdajad ehitasid vanemat osa kolmest küljest piirava müüri, teisale istutati piirdehekid. Nõukogude korra kehtestamiseni osteti matmispaiku: hinna järgi kujunesid välja esinduslikumad ja tagasihoidlikumad kalmistuosad, mille kujundusliku külje ja korrashoiu eest on hoolitsenud matuseplatside valdajad. Aja jooksul on toimunud teatav kalmistu ajakohastumine: matmispaiku ümbritsenud raudtarad on kadumas (alates 1978.a. on sepistähiste omavoliline kõrvaldamine keelatud), suuremat rõhku on hakatud panema haljastusele.

Rahumäe kalmistu, mis 1940. aastaist alates on saanud ühtse riikliku hoolduse, on vastu võtnud tuhandeid Tallinna elanikke. Nende hulgas on olnud silmapaistvaid ühiskonna- ja kultuuritegelasi, kelle kalmud on muutnud selle mälestuspargiks. Rahumäe kalmistu on Eesti mälestusrikkamaid kalmistuid. Paljusid kalme ehivad tuntud kunstnike loodud kujundused ja skulptuurid.

Rahumäe teel, ca 300 m kalmistust linna poole silmame tee ääres ühe planguga piiratud maja ees vanemaid mände, mille tüvedesse on lõigatud sügavad ristimärgid. Männid meenutavad nende all toimunud hukkamisi. Rahvas aga ei ole hukkunuid unustanud ja nende meenutamise traditsioon puutüvedesse ristide lõikamise ja punaseks värvimisega on kandunud põlvest põlve. Üht neist puudest tunti Veremänni nime all. Too hävis 1930.a talvel ning sellest leiame foto ja sõnumi 1930.a 21. veebruari Päevalehest pealkirjaga "Jäljetute haudade mänd saeti maha". Kui 1905. aasta 20. oktoobril Tallinn saatis Rahumäe kalmistule 16. Oktoobril Uuel turul rahvakoosolekul hukkunuid, siis möödus too rahvarohke kurb leinaprotsessioon ka eelmainitud Veremännist. Ohvrite ühishauda Rahumäel tähistab nüüd skulptor Juhan Raudsepa loodud graniidist mälestussammas, mis sümboliseerib ajaratast.