Pärnamäe kalmistu

Pärnamäe kalmistu tegelikuks kasutuselevõtmise ajaks tuleb lugeda aastat 1963. 27. novembril toimus selle 1. sektoris esimene matus. Algselt oli kalmistule eraldatud 55 ha Iru kõnnumaad, mis juba 15 aasta pärast jäi kitsaks, mistõttu 1978.a. liideti sellega uus maa-ala Randvere suunas, nii et praegu võtab kalmistu territoorium enda alla 102 hektarit. Sellega on Pärnamäe tõusnud suuruselt esikohale nii Tallinna kui ka kõigi Eesti kalmistute hulgas.
Kalmistu on jaotatud tekkimise järjekorras ebakorrapärastesse ja erineva suurusega sektoritesse, mille arv ulatub poolesajani. Maastiku vaheldusrikkus, kõnnumaale omane loodus, liivane pinnas ning asukoht eemal suurematest liiklusteedest ja tööstuskeskustest annavad kalmistule eelised. Pärnamäel toimub sageli päevas 10-15 matust. Mändide rohelus, kohatised kadastikud, harvalt sekka kaski ja haabu koos küngaste vahelduvusega annavad uuele kalmistule meeldiva üldilme. Seda on püütud ka kalmistu kujundamisel silmas pidada, võttes põhisuunaks looduslikkuse printsiibi. On hoidutud sirgetest vaheteedest ja ridadesse matmisest. Siin pole lubatud jäiku kalmupiirdeid ega üldilmet kahjustavaid kalmusambaid ja -ehitisi.

Kontorihoone ja juhataja elamu ehitamist alustati 1961.a. Kalmistu oma tööjõuga ehitati 1962.a. majandushoone. Alustati teede ja kvartalite väljaehitamist.

1975.a. alustati uue kabeli ehitamist, seni kasutati Iru vanadekodu 1936.a. ehitatud kabelit.

Enne 1980.a. Olümpiaregatti külmutati kabeli ehitus. 1982.a. jätkati ehititamist, 1992.a. alustati kabeli ümberehitamist krematooriumiks.

Kuivõrd Metsakalmistu on reserveeritud silmapaistvate ühiskonna- ja kultuuritegelaste matmispaigaks, on seni Pärnamäele kultuurimälestise mainega hauaplatse tekkinud suhteliselt vähe. Siiski on ka siin neid juba kümneid.